Kui ma oleks selle postituse kirjutanud eile, siis oleks see ilmselt olnud üdini positiivne ja võibolla oleks see olnud ka väga rõõmsate nootidega üllistav kirjutis, aga naisterahva meel on muutlik. Täna jälle olen täis kõhklusi ja kahtlusi. Ilmselt on selles süüdi ka mõned lörrijooksnud ja tellimisel lahtiseks jäänud tellimustööd, mida ma torkida ja tüüdata ei taha ja kindlasti on selles süüdi ka meie pere üdini halb finantsseis.
Käisin laupäeval Kirbufestivalil Telliskivis ja mul on selle ürituse kohta ainult kiidusõnad, sest kiitmist oli väärt kõik, mis meile antud oli. Esiteks algas üritus minu jaoks väga mõistlikul kellaajal, sest mööblit oli mul kaasas palju ja meie buss järelkaruga ning mööblit täis kaubik võisid platsil viibida kauba maha laadimiseks 10.30ni. See tähendas meie jaoks küll napilt-napilt valmis jõudmist, aga tädi Juuli-Annile, kes meie titakeste järgi terve oma päeva oli organiseerinud, tähendas see samuti normaalsepoolset ärkamist hommikul. Teiseks saime me muidu vihmavabal ja päiksepaistelisel, aga meeletult liiva üles keerutava tuule kiuste olla siseruumides. Safrani ülimõnus salong andis meile selle jaoks varjualuse ja Varna unelmate asukohaga mööblipood avas üheks päevaks oma uksed just seal. Lisaboonuseks maitsev kohv, vahva pererahvas ja kaaskauplejad. Ja noh festarimelu oli ikka väga mõnus.
Kuni kella kaheni oli uudistajaid väga palju. Nüüd olen juba seadnud oma mõtted alati enda näitamise kanalile ja tegelikult väga ei nukrutse, et müük on kesine. Seekord jäin osalemistasudega nulli, sest päris kõike tagasi ei pidanud vedama – kaubaks läks üks tool. Muidugi oli üsna hommikul tavapärane arutelu ühe toolipadja huvilisega, kelle jaoks tundus 25 eurot käsitööna valminud istmekatte hinnaks liiga kõrge, aga kui me veidi arutasime materjali maksumuse ja minu töötunni teemadel miinus maksud, siis jõudsime naeratavalt tõdemusele, et tema selle padja pealt teenitud raha eest heegelnõela kätte ei võtakski. Palju uudistati valgusteid, varnasid ja TiiuLindat, aga ainsa ostu tegi mõnusalt konkreetne eesti mees – tuli, istus ja ostis. Palju oli uudistajaid, kes soovisid esmaspäeval tagasi tulla, kahjuks pidin neile serveerima tõsiasja, et antud mööblimüük oli ainult kõnealuse ürituse raames. Väga mitme huvilise jaoks on Vääna-Jõesuu väga kauge paik, nii läksid mõtted oma mingisuguse linnapiiridesse mahtuva poepinna peale, milleks mul ilmselgelt vahendeid ei ole. Praeguseks hetkeks on selgunud veel üks ostja, kes ei käinud Kirbufestivalil, vaid nägi toodet hoopis meie lahke võõrustaja Facebooki lehel. Aga seda ma ei julge enne hõisata, kui asi on inimeseni toimetatud.
See kõik on hea, aga see on siiski pigem ämber vett metsatulekahjule. Meie rahaline olukord on pool aastat peale emapalga lõppemist väga nukker. Lisaks sellele, et mul ei ole absoluutselt aega ja kui ka on, siis on mul pea liiga ideid täis, et asjalik meeles püsiks. Oleks minu teha, siis ma ainult värviks ja kujundaks ja laseks fantaasial lennata, aga mu tööd on väga ruumimahukad ja endiselt ei ole mul laopinda. Külalistetuba on hetkel minu ladu. Lisaks kõigele tõmbavad igasugused töö saabumise lootused mu emotsionaalselt nii tühjaks, et ma lihtsalt ei jõua mitte midagi muud teha. Eriti ränk on see siis, kui koostan kliendile üsna minimaalse pakkumise ja vastuseks on vaikus. Tagajärjena kannatab pere. Igas mõttes kannatab, näiteks sai mu pesamuna pühapäeval 2-aastaseks ja mul ei olnud esiteks absoluutselt energiat, et võõrustada enda juures kodus meie sõpru tervetes pere koosseisudes, mis tähendab kuskil kolmekümne inimese mahutamist oma kodu allkorrusele. Muidu oleks vist isegi hästi, sest lastele on oma ruum ja täiskasvanutele oma, kui külalistetuba tühjaks tõsta. Aga mul ei ole ka rahaliselt võimalik 100-150 euro eest külalisi kostitada. Niisiis, võtsime vastu otsuse mitte pidu teha ja sõitsime hoopis Pärnusse minu õe peole. Õnneks on laps nii väike, et kurb ta selle pärast ei ole. Aga kurb olen mina, sest olen suutnud oma kangekaelsusega oma asja ajada meie pere sellisesse olukorda panna.
Selle maguskurva loo kokkuvõte on see, et vaatan veidi töökuulutusi. Eesmärk ei ole kohe kindlalt võtku, mis võtta annab tööle minna. Samamoodi ei taha ma teha mingit suvalist asja, mulle peab see väga meeldima ja see peab natukene kokku minema mu praeguse tegevusega, milleks peab mul ka aega jääma. Ma olen endiselt väga kahtlev kõige suhtes, aga praeguse rahalise seisu juures, ei ole enam teistmoodi justkui võimalik. Kui just selline hea tööfoon Varna toimetamistesse ei saabu, sest mööbli vastu inimestel huvi on, aga müüa on seda praeguste võimaluste piires väga raske. Väiksema kraamiga on mind võimalik kohata veel Uue Maailma päevadel järgmisel laupäeval, jagan siis lauda sõbranna Kaie ja Lologa.
Related Posts
