Telliskivi Kirbuturg – muljed

Äratus oli 6.30, kodust sain välja nagu ikka 15 minutit hiljem ja kuna kodus süüa ei jõudnud, siis oli kavas Statoili hommikusöök, sõbranna transport Meriväljalt ja siis Telliskivi Loomelinnak. Nädal varem käisin elu uurimas ja nägin üht teist sõbrantsi, Aivit, kes oli nädal enne kauplemas käinud, tema soovitusel püüdsime võimalikult vara kohale jõuda, sest esimene ostlejate laine pidi saabuma juba kell 9.00 koos müüjatega. Nii oligi, pakkisime kiiresti kraami välja, sest ringiuitavad peamiselt pensioniealised inimesed vaatasid aplate pilkudega juba meie lahtipakkimata kompsusid. Kauplemine käis juba asjade lahtipakkimisel. Lisaks varnadele võtsin kaasa ka kodust riidekraami ning titekama, et platsiraha ja sõit ikka tasa saaks teenitud. Laotasin uhkelt oma kraami laiali ning müük võis alata.

Olen väga tänulik Sirile, kes hoolimata kõhklustest mulle siiski seltsi tuli ja aktiivselt lisaks oma kamale ka minu varnakesi ostma õhutas. Üksi oleks see 4 tundi seal veidi jahedas Rohelises saalis raske ja väga väsitav olnud. Nagu eelmise müügikogemusegagi, oli ka seekord mureks ostjate vähesus. Ei teagi, kas tähtedeseis oli vale, või mängis rolli kuu lõpp, või olid potentsiaalsed ostjad tööl või kodus reedet välja magamas, Tallinna suuruse linna kohta oli inimesi ikka vähe, suvise müügihooajaga ei saa võrreldagi. Müüsin 2 kaltsuka nagi ja kuna on tegu kirbukaga, siis lubasin ka kaubelda, mis tähendab, et need nunnukad läksid praktiliselt omahinnaga. Inimesi oli uudistamas õnneks küll ja mõne inimesega vestlesime päris pikalt taaskasutusteemadel. Aga tuli välja ka tõik, mis natuke muigama paneb. Nimelt, inimestel on häbi lihtsat käsitööd osta, eriti meesterahvastel :D

Minu varnad valmivad tubastes tingimustes, köögilaud on minu office. Siin ma lihvin, värvin, lakin, teen peitlitöid, kruvin, mõõdan. Mul ei ole sellist mõnusat töökoda, kuhu suunduda ja vaikselt nohistada. Isegi kui oleks, saaks ma seda kasutada väga varahommikul või hilisööl, sest väike aastane tahab valvamist. Teinekord kui eriti nagivalmistamise tuju tuleb peale, siis istume kahekesi laua taga, laps laob kruvisid ja seibe topsikutesse ja mina teen seda mida parasjagu mingi etapp ette näeb. Kõik minu nagid valmivad koduste toimetuste arvelt ja kui ma nädalavahetustel neid kuskil müümas käin, siis ka väga väärtusliku pereelu arvelt. Neid väärtusi ei saa rahasse panna. Nagide hinnad kujunevad välja konksu hinna järgi ja kuigi mõned asjad tulevad mulle soodsamalt, siis pean tasakaalu säilitamiseks asju erinevat moodi hinnastama, kõike ei saa ühe puuga valmis vorpida. Panen nendesse 100% iseennast ja ühe tegemise ajal vuhiseb peas miljon uut ideed, materjalid ootavad kastis varnadeks saamist. Võibolla on tõesti asi hinnas, võibolla maksavad mu varnakesed liiga palju. Samas, kui vaadata sisustuspoodide masstoodangut või siis imedemaa Hiina toodangut, siis hinnavahe ei ole nii suur. Aga võibolla on asi tõesti häbis, sest ega nagi ei ole ju tuumafüüsika.

Lõppude lõpuks on mul siiski suur rõõm iga kodu leidnud nagi üle, olgu ta kasvõi kaltsukaleid või mõnd teist teed pidi minuni jõudnud. Iga müügikogemus teeb mind rikkamaks ja kogenumaks. Visiitkaarte jagasin ka seekorrd suuremas koguses ning lisaks tuli üks lisa kauplemise võimalus, selle tagasisidet ootan nüüd pikkisilmi. Meelt heitmata loodan viia peotäie varnasid Harku valla käsitöölaadale Tabasalus (lisainfo siit) ja olen müümas ka VI Telliskivi Käsitöö-, Disaini- ja Kunstilaadal (vaata siia) ning loodetavasti mõnes kohas veel ;)

Tsau-tsau, varnakesed!