fbpx

Täna hommikul käis mul külaline, selline inimene, kes mul varem pole külas käinud ja kes mind õieti ei tunne. Tegin talle väikese ringkäigu ja mul hakkas veidi piinlik. Lapsevanemad saavad minust ilmselt aru, et lisaks toidujälgedele seintel, kappidel, põrandal, leidub meie kodus ka arusaamatuid kuhilaid. Kuhilad koosnevad enamjaolt riietest ja mänguasjadest, aga ka õhupallidest, ajalehtedest ja Varna täikakuhjadest. Õnneks viimased saab õhtul auto peale vedada ja loodetavasti väiksemaks müüa.  Lugesin üle, mul on kodus 30 varna, lisaks pooleliolevad varnad ja kastitäis erinevaid nagisid ja materjale. Tööriistadest ei räägigi. Vaatan kadedusega videosid erinevatest töökodadest ja unistan…

Enne Varna sündi, sattus minu juurde erinevate asjaoludel erinevat retromööblit. Pärnu kasutatud mööbli poodidesse ei tohi ma mõnda aega minna, osta.ee-d ei külasta (kustutasin vanad otsiagendid kiusatuse vältimiseks) ja prügikastidest (mhmh, väärt leidude koht, teinekord) ning jäätmejaamade mööbliosakondadest püüan eemale hoida 😀 See on haigus, tõesõna. Ma vaatan kõikjal ja kõike potentsiaaliga, et sellest asjast võib midagi ägedat saada. Mis päästa annab, püüan päästa ja alandlikult koju tuua, mille peale abikaasa muidugi silmi pööritab, sest meil ei ole enam reaalselt ruumi, kus minu projekte hoiustada. Ja nüüd talve tulekuga ei ole mul ka enam ruumi, kus tegeleda suurema puutööga. Viisakamad asjad on mul hoiustatud tuppa ja paigutatud sisekujundusse nii, et need silma väga ei riivaks ja minu arvates (rõhk fraasil “minu arvates”) enamvähem sobiks ja mööblit mängiks. Nüüd jõuan otsapidi jälle tänase külalise ja selle postituse mõtteni.
Külalise esimene tähelepanek oli: “Hmm, vabu pidu väga ei ole…” Kui ma oskaks punastada, siis ma oleks siinsamas sellel hetkel punapeediks moondunud ja maa alla vajunud. Tõepoolest, mu kollektsioon on meie kodu mõõtmeid arvestades tohutu ja tore oleks kui maja oleks kummist. Kui mu külaline oleks sellel hetkel veel teadnud, et mul on mööblit veel kõrvalhoones ja Pärnus ootamas oma õiget aega. Pärast vabande pindade märkust mainisin kiiresti ära, et see hullumeelne mööblikogus on mu projektid ja eks ma mingi hetk pean nendest loobuma ning maha müüma.
Raske otsus, aga siin nad on. Esimese liblikana on kodust välja lendamiseks valmis lastetoolid “Kiil”. Minu helekollased räästa alt päästetud nunnud. Muide, Telliskivi Kirbuturul, juba homme, saab ka katsuda ning soovi korral koju viia 😉

Lisa kommentaar

Ostukorv

Back to Top