fbpx

Ohh kui väga olen ma kogunud mõtteid, et seda postitust kirja panna. Raamatupidamiskursused ja haiged lapsed võtavad kogu arvuti taga istumise aja ära ja et värvikäsi rooste ei läheks siis kasutan iga vaba hetke, et mööbliga tegeleda. Siiski, nagu eelnevalt mainitult, on seekordse kirjutise mõtted ennast tasakesi mu peas järjekorda võtnud ja täna sain väikese sädeme, et pirn põlema süttiks. Püüan oma mõtted kirja panna, aga need tuiskavad praegu tornaadona peas ringi. Vabandan seega ette kui see nüüd veidi kaootiline välja kukub.

Minu tegemistega kursis olevad inimesed teavad, kuidas mööbel minuni jõuab. Enamasti saan oma mööbli tuttavatelt, osta.ee-st või mööbligruppidest. Mõni ese on ka ostetud teise ringi mööblipoodidest, aga kuna see on kuum teema, siis sealsed hinnad on enamasti liiga krõbedad. Minu kodustes laduses olev kraam on tihti üsna kurva saatusega – see on mõeldud ära viskamiseks. Käimatõmbav jõud Varnaga alustamiseks oli lisaks otsatule puitmaterjali varule, 10 kuud enne läbielatud lõkkeõhtu naabruskonnas, kus ostetud kinnisvaraga kaasa tulnud mööblist üsna suur tulease oli tehtud. Kena tugitool selle põleva kõrval oma järge ootamas. Jalutasin oma beebiga parajasti ja süda ei lubanud niisama selga keerata, läksin lõkke juurde juttu tegema. Sellel korral tõin koju 3 heas korras tugitooli ja ühe haruldase funk-puhveti. Aga kurb oli kuulda, et riidekapp ja peeglilaud olid diivaniga juba tuleroaks saanud. Rohkem see naaber mööblit ei põleta, vaid annab mulle märku, kui keegi midagi ära viskama hakkab. Selliseid vana mööbli ära põletamisi toimub endiselt päris palju, sest maapiirkonnas on lihtsam lõke teha kui kallis konteiner tellida või ise prügilas mööbli ära viskamiseks peale maksta. On ka erandeid, aga enamasti lõppeb veel üsna kasutuskõlbliku mööbli elu üsna kurvalt ja vägivaldselt.

Vanad ja väärikad funk-riidekapid näiteks, on ennistatud kujul imelised! Ma iga kord ahhetan ja ohhetan, kui mõni oma meistriteost müügiks pakub. Ja siis hakkad lugema kommentaare, mis on sisult tigedad. Tihti loen sõnu kallis, ülehinnatud, ei sobi, raskepärane. Leidub raske töö hindajaid, kes teavad, et tegelikult on müügis olev kapp liiga madala hinnaga, sest šellaklaki kihte, mis funk-kapi kaarte peegelsiledaks poleerimiseks üksteise otsa õhukeselt lisatakse, ei ole vähe. Samuti ei ole vähe töötunde. Ja siis tuleb meelde üks juhuslik jutuajamine ühel välimüügil, kus minu leti ääres uudistas üks restauraator, kes nentis, et üha enam küsitakse tema käest mööbli heledaks värvimist, sest inimesed on tulnud kodusest, kus lisaks pruunile põrandale, oli pruunikas tapeet ja kogu kodune mööbel oli samuti pruun ning akende ees olid pruunikates toonides kardinad. Inimesed ihkavad heledust ja helgust. Olen saanud isegi mitmeid kirju sooviga vana pruun mööbel heledaks värvida, sest meist vähesed on nii jõukad, et endale avaraid kortereid või funktsionalistlikke villasid lubada, kus ennistatud mööblil on kindlasti väärikas koht. Tuttav mööblivärvide maaletooja mainis ühes vestluses ükskord, et eestlaste lemmikvärv on valge. Absoluutselt! Parem valge kui prügimäel.

Enne uue projekti alustamist, kaalun väga tõsiselt, kas seda tasub värvida täielikult. Enamasti lähen kompromissi teed – rõhutan võimalusel mööblitüki kaunist originaalpuitu ja mitte nii ilusat üritan parandada nii, et see ka esteetiline välja näeks. Imelise puidumustriga pinnad puhastan ning töötlen neid parimal võimalusel, et oleks hooldatud ja kaitstud väärtuslik puitmaterjal. Ning mis ei ole nii väärtuslik, omab kahjustusi nii kriimude kui täksude näol, selle ma värvin. Olen saanud taastamiseks saepuruplaadil mööblit, mida paljud päris restauraatorid taastamisvääriliseks ei pea.  Võtan need julgelt ette, sest inimestel on nende jaoks väärtus. Ma ei ole mööblirestauraator, tundsin isegi natuke piinlikkust kui mind ühes artiklis toimetaja poolt nii nimetati. Ma ei ole teinud vastavasisulist kutseeksamit, järelikult ei ole.  Ma oman teatud töövõtteid, olen käinud kursustel ca 4 aastat väga hea juhendaja all ja mul on tekkinud mingisugune töökogemus iseendale ja teistele tehes. Peitlit oskan käes hoida ja uute väljakutsete ees tagasi ei kohku. See ei tee mind vähemvääriliseks otsustama, kas muidu kuuri all või niiskes garaažis või kütteta korteris prügikonteinerit või kirvest ootav mööbel väärib uut võimalust. Igal juhul väärib! Sest taaskasutuse, uute väärtuste kujundamises ning looduse säästmiseks on see potsik värvi igal juhul parem, kui vana näol prügi tekitamine, selle põletamisel õhu reostamine või meeletutes kogustes uue tootmine. Mõne mööblitüki värvimine ei ole nii suur patt, mis siis, et see meie maal ajalooliselt kombeks ei ole olnud. Kursustel on meil koos olnud päris muhe seltskond, seal kuuleb igasuguseid tondijutte kuidas nõukogude inimene kappidelt reljeefseid iluliiste maha nokkisid ja kappidelt ilunuppe maha saagisid, sest nii oli parem puhastada. Mu enda vanavanemad vahetasid funk-mööbli Võru mööblikombinaadi sektsioonide vastu. Nüüd viibutab see nõukogude inimene minu peale näppu, sest julgen mööblit värvida.

Mis mind kirjutama sütitas? See, et hoolimata oma kirest taaskasutuse vastu, oled igal juhul halb. Sest kui värvid vana mööblit, on see paha, sest oled jäädavalt tuksi keeranud midagi väärikat. Olgugi, et inimestel ei ole sellega midagi peale hakata ja seda jagatakse niisama ära. Kui restaureerid ja küsid selle eest õiglast hinda, oled röövel, sest üksi vana asi ei saa olla sellise raha eest restaureerimist väärt, ainult jõukad saavad seda endale lubada. Ja üleüldse uus on igal juhul parem, puhtam ja veatu. Viimase poole aasta jooksul olen puutunud kokku paari uue mööblitükiga, mis vajasid veidi kõpitsemist. Ühel oli spoonikiht nii õhuke, et kohati kumas juba uuel tootel papist plaat läbi. Paar aastat tagasi otsustasin ühel väidetavalt spoonitud kapil laste kleebitud kleepse maha pesta, pesin maha ka kappi katva “spooni”, selleks oli puidumustriga paber. Täna sain konkurendilt kommentaarina ühe kirja, see oli keskkonnas, kus vastamata jätmisel, seda keegi teine lugeda ei saa. Kommentaari sisu testis mu pädevust puidu teadmistes. Kui ma oleks vastamata jätnud, oleks see konkurendi võit, sest tema oleks kätte saanud ühe niisama vaatab-mis-välja-tuleb susserdaja. Nii ma siis talle seda pikka ja põhjalikku vastust kirjutasin, püüdes jääda võimalikult viisakaks, endal blogipostituse mõte peas valmimas. Dilemmasid on mitmeid. Või ei ole?

Räsitud ja ilmselt tehasepraagina ostetud funk-riidekapp. Värvisin valgeks, oo õud! 🙂

Ja et liiga kurvaks ei kipuks, siis abikaasa soovitas eesti klassikat jagada. Head kuulamist!

Lisa kommentaar

Ostukorv

Back to Top