Jõuluzen

Juba sellel nädalal algab jõuluaeg, esimene advent on pühapäeval. Sellega algab ka minu lemmikaeg. Mulle päriselt meeldivad imalad jõululaulud, mulle meeldivad jõululõhnad, kodu pühadeehtesse sättimine. Eriti maagiline on jõuluaeg lastega kodus, kõik need päkapikud ja jõuluvana teemad ja kuusk peab olema ja kaunistused. Oktoobri lõpus oli mu pisem laps väga pettunud, et saabuva lumega veel jõule ei tule, kohe näha, et minu laps. Vanem laps käib juba kuu aega jõulukaunistusideedega igal vabal hetkel järgi. Selles osas lähevad muidugi minu maitse ja laste maitse lahku. Nemad soovivad võimalikult sädelevat kirjumirjut, mina pigem rahulikku ja minimalistlikku.

Eile õhtul esitati ühes rahvusvahelises suletud värvimüüjate grupis küsimus jõuluplaanide kohta. Minu vastus hämmastas paljusid. Mul on juba kaunistuste osas jõulud olnud juba 3 nädalat. Mis teha, selles osas olen paras hull :D See ei tähenda muidugi, et mu pood oleks kirevas jõuluehtes, pigem selline rahulik ja looduslike materjalidega ja täieneb pidevalt. Mulle meeldivad asjad, millel on väärtus ja millega ei koorma ümbritsevat keskkonda. Muidugi leidub ka minu kaunistuste arsenalis plastikust jõulumunasid, väikeste lastega peres muu moodi väga ei saagi, kui eelistuseks on klassikalised jõulukuulid. Aga plastikule eelistan igal hetkel naturaalseid materjale – klaasi, portselani, puitu, metalli, nööri. Ma lihtsalt ei osta uusi plastikehteid juurde ja viimastel aastatel eelistan kasutada iseenda käsitööna valmivaid ehteid. Sellel hooajal püüan lisaks viinapuuväädist pärgadele, roigaskuuskedele, redisainitud küünlahoidjatele, kangajääkidest jõulusussidele, puidust ja klaasist ehetele, mõned kaunistused veel meisterdada. Kõik kätetöö on saadaval ka teiste rõõmuks Varna e-poes (poodi pääseb siit)

Kaunistuste kõrval üritan vältida meeletut ostlemismäsu. Nagunii olen kogu aeg tellimustega seoses asjade hunniku sees, ma tõesti kadestan inimesi, kes minimalistliku elukorraldust suudavad järgida. Selle asjade ja ostemishulluse sees on kinkide tegemisel oma koht. Jõulukingitused on tähtsad, eriti kodudes, kus on lapsed. Minu lapsepõlvekodus olid jõulud selline haruldane aeg, kui kingitusi sai. Muul ajal aastas, kui sünnipäev välja arvata, meile niisama asju ei ostetud. Võimalusi lihtsalt ei olnud. Ma ei tunne, et mul oleks seetõttu elus mingi suur puudujääk ja nüüd peaksin oma lastega kõik tagasi tegema ja neid kingikuhja sisse uputama. Hoolimata paremast rahalisest olukorrast ja mänguasjade valikust, saavad mu lapsed valiku kingitusi, mis on läbi mõeldud ja oodatud. See, et jõulude ajal oli see eriline aeg, kui saabusid kingitused, tegi lapsepõlve jõulud väga eriliseks. Praegu täiskasvanuna eelistan ma südamest tulnud ja läbimõeldud kingitusi, millel ei pea olema suur rahaline väärtus. Oluline on mõte ja hea soov kingi taga, ma ei hooli kingitusest, mis on tehtud lihtsalt kinkimise pärast, et oleks midagi kindlasti kuuse alla pandud. Pigem võiks siis kingitus üldse olemata olla.

Jõuluaeg on rahu aeg, mitte kaubanduskeskustes ja jõululaatadel higisena ringijooksmise aeg. Nädalavahetustel püüan mitte poodides käia, jõulusöögid tellin endale kulleriga või lähen turule. Kingitused tulevad südamest ja on pigem väiketootjatelt-mikroettevõtjatelt-käsitöölistelt. Vanavanematele kingime emotsiooni ja juba aastaid saavad nad jõuludeks fotoraamatuid meie pere fotograafiga pildistamistest. Oluline on, et ka lapsed mõistaksid, et see ei ole aeg, kus tuleb nädal enne pühi paaniliselt kuuske ja vidinaid osta, toidupoes palavikuliselt viimase verivorsti paki pärast kakelda ja öö enne jõululaupäeva meeleheitlikult tohutut hunnikut mõttetuid kingitusi pakkida. Jõuluaeg on minu jaoks piparkoogi ja glögilõhnaline, Karavani jõuluplaadi ja lähedastele mõtlemise ning nendega, kellega on võimalik, kokkusaamine ja üksteise seltskonna nautimise aeg. Ja tööalasell oma ilumeele välja elamine. Täielik jõuluzen!