Kas pintslitel on vahe? Selle küsimuse all ei mõtle ma vahet kõige odavamate kuni 1 euro maksvate pintslite ja kõige kallimate pintslite üle kahekümneeurost vahet, hinnavahe on ju tohutu! Siiski pean ma nõustuma Mööblisahvri Lailiga – hea pintsel on investeering, punkt. Ja nii on, tegelikult on iga pinstli jaoks oma värv ja mõni, mis töötab suurepäraselt ühe värviga, ei sobi üldse teise värviga.
Olen nüüdseks juba mõnda aega värvinud ja mööbliga sahmerdanud. Elu esimene restaureerimiskursus oli mõni kuud rohkem kui 5 aastat tagasi, seal puutusin esimest korda kokku pintsli ja pintsli vahega, kui ühel kursusekaaslasel oli oma töö tegemiseks päris oma pintslid ostetud ja kaasa võetud. Kehitasin vaid selle veidruse peale õlgu, ei saanud mina aru, mis seal vahet on, pintsel on pintsel ju. Ja tõesti, vesipeitsiga töötamisel ja šellaki pintseldamisel ei ole tõesti vahet, peaasi, et töövahendi karvad enamvähem küljes oleks. Mõni aeg hiljem, värvimise juurde pöördudes, sain ma sellest töövahendi vahest aru. No mitte kuidagi ei tahtnud väidetavalt isetasanduv värv triipudeta jääda, tuli küsida ehituspoest nõu ning sealt ma seda ka sain. Muidugi pea 6 eurot maksev pintsel tundus 80-sendise kõrval üüratu väljaminekuna… Aga ehituspoe kõige tavalisem veepõhine mööblivärv töötas sellega suurepäraselt ja kui värvimistehnika oleks tegijal veel parem olnud, siis oleks tulemus olnud ka ilmselt veatu.
Sama pintslisarjaga ajasin edukalt läbi ka Miss Mustard Seed’s piimavärvi ja Annie Sloani kriidivärviga, esimene neist on vedelamat sorti ja tasandub imeliselt ükskõik mis tehnika ja pintsliga, teine on natuurilt struktuursem ning siledaks pinnaks on oma nipid, aga pintslijälg käib minu arust kriidivärvi juurde. Kriidivärviga toimetades tegin ka oma esimese pintsliinvesteeringu – naturaalse karvaga Annie Sloani keskmise suurusega ovaalpintsel. Mulle tundus, et kriidivärv kuivab liiga kiiresti minu kuiva õhuga kodus ja samamoodi nagu pinnal, kuhu värv läheb, toimub see kiiresti ka pintslil. Suurem pintsel mahutab rohkem ka värvi, mistõttu ei pea seda iga tõmbe järel värvipurki kastma. Pintsel maksis mõned eurod vähem kui purk värvi – pea 25 eurot, kuueeurose ostu kõrval tundub see raiskamine, mis minu puhul natuke selle poole ka kaldus. Sellel muidugi ei ole süüdi pintsel, see on täpselt see, mis ta olema peab, aga sellega värvisin paraku vaid korra-paar. Asi on natuke kriidivärvi struktuuris, olemuselt on see paks, ikka üsna paks ja mina olen nõrguke. Edukaks kriidivärviga värvimiseks oli mul nagunii klaasike vett kõrval, millega ma värvi pidevalt vedeldasin, muud moodi ma värvida ei jõudnud ja kui nüüd siia lisada paks värvi täis pintsel, oomai, pole minu tassike teed. Pintsel on mul alles siiani ja kuigi seda tüüpi naturaalset pintslit kiidetakse taevani, seisab ta mul poes topsi sees pigem pintslivariandi näidisena. Samas on maailmas väga palju väga edukaid mööblivärvijaid, kes just seda tüüpi pintsli oma lemmikuks kroonivad, ehk siis pintsel pole halb.
Ning siis kui mul hakkas tasakesi kriidivärviga kaasnevast topelttööst värvi kinnitamisel ning üleüldse kriidivärvi tüüpi värvidest tüdimus tekkima, katsetasin samal ajal ka Autetico Versante veekindlat kriidivärvi, mis kinnitamiseks lakki ega vaha ei vaja, hüppas mu ette Facebooki reklaampostitus Fusion mineraalvärvist. Müüdud! Mulle ja täielikult, armastus esimesest pintslitõmbest! Nii lihtne, nii hea keeratava korgiga pakend, vedel, kerge kasutada, isetasanduv, whoa! Sellel hetkel kui Retro Stuudio selle värviga alustas, oli nende pintslivalik mitte just minu lemmik, ehk siis valikus oli see sama naturaalkarvaga ovaalpintsel, ainult teise brändinimega varre peal ja miskit veel. Samas, ehituspoe kallima otsa pintsel ei olnud ka päris see, pintslijälg jäi ikka päris tugev, kuigi värvimise tehnika oli aja ja praktika jooksul paranenud. Valikusse lisandus paar pintslit veel ning selleks hetkeks otsustasin teha investeeringu nr. 2 – Fusioni sünteetilise karvaga nurga alla lõigatud harjastega pintsel. Pea 19 eurot. Veidi soodsam kui eelnevalt mainitu, aga mõne plussiga. Esiteks need nurga all olevad harjased on suurepärased keerulistesse kohtadesse pääsejad ja lapik harjapea. Tunduvalt käepärasem kuid siiski mitte minu pintsel… Samas jälle, tean inimesi, kes kiidavad taevani, absoluutne lemmik. Minu arvamus läheb nende omast lahku, pintsel on hea, aga pole ikkagi päris see minu pintsel ning nii see seisab ovaalpintsli kõrval ja on kasutuses küll veidi rohkem, aga siiski, enamasti seisab…
Pintslijälgedest rääkides… Mingi hetk häirisid need mind väga, no kohe vägaväga. Praegu olen ma pigem seda meelt, et väike pintslijälg käib käsitsi värvimise juurde ning see mind enam nii ei häiri. Kui tahan pinda ilma pintslijäljeta, siis kasutan värvirulli. Mul on olemas ka kompressoriostuga kaasa tulnud värvipihustikomplekt, ei ole ise veel katsetanud, aga ehk tuleva aasta suvel võtan äkki ette. Ja pintslisaaga ei lõppenud nurga all pintsliga. Üsna pea, kui mitte isegi samaaegselt tulid müüki Fusioni lihtsad lapikud sünteetilise karvaga pintslid, neid on kahte suurust ühe- ja kahetollise harjaste laiusega. Ja need meeldisid mulle kohe! Olgugi, et Fusioni värv on väga kergelt pinnale libisev ja mul on endiselt probleem käte väsimisega (see viimane on muidugi juba miinimumini viidud – ohtralt värvimist!), sobivad need pintslid minu kätte hästi. Need on kerged ja üliheade otsast peenemaks minevate sünteetiliste harjastega ja neil on megamõistlik hind – väiksem pintsel maksab 4,90 ja suurem 5,90. Miinuseks on mitte nii pikk vastupidavus – sõltub projekti suurusest, aga minu arvates maksimaalselt 2-3 suuremat projekti ja siis võib pintsli jätta Frescoga või vahaga mäkerdamiseks. Ja need on üsna õhukesed, mis tähendab seda, et pintsel ei võta enda sisse väga palju värvi, mis omakorda tähendab rohkem värvipotsiku külastamist. See viimane ei ole minu jaoks tülikas, nõrk ranne ütleb aitäh, aga suure pinna värvimiseks on see tülikas kui mitte isegi võimatu missiooni piiril kõikuv. Aga minu arust saab just nende pintslitega ideaalselt värvida toole, lauajalgu ja mulle tundub, et need on just ideaalsed algajale värvimaailma avastustega alustamisel ja mis kõige tähtsam – mulle tundub, et need jätavad kõige minimaalsema pintslijälje.
Ning last but not least – Cling On! Tõeliselt head pintslid nõudlikumale värvijale. Kui nüüd kõige uuem väljalase S50 välja arvata – see on pigem sinna pintsliinvesteeringu valdkonda kalduv toode, on tegemist suurepärase hinna ja kvaliteedi suhtega töövahendiga. Nagu kõik kallima otsa pintslid, ainult et super hea hinnaga. Ja selle hinna eest saab palju. Pintsel on hea ja tihe, suuruse ja variatsioonide valik on piisav. Minusugusele lameda peaga pintsli armastajale on saadaval F30, F40, F50 ja uus S50, saadaval on ovaalse peaga pintsleid suurustes O35, O40 ja O45, mugavad pisemad ümara peaga pintslid suurustes R12, R14, R16, R18 ja R20 ning olemas on ka painutatud varrega pintslid P16, P20, P24. Valik on väga lai ja väga kvaliteetne. Ma ise eelistan F30 ja F40 ja S50 pintsleid suuremate pindade värvimisel ja R12 pintslit šabloonimiseks ning kitsaste kohtade värvimiseks. Sünteetilise karvaga pintsel on otsast peenemate harjastega – ideaalne veebaasil värvidega töötamisel. Õige tehnikaga on värvitud pind ühtlane ja värvimise ajal hoiab pintsel piisavat värvi sees. Õige hoolduse korral teenivad need pintslid omanikku kaua ja neil on puhastamisel üks suur pluss, nad on isepuhastuvad. See tähendab seda, et pintsli võib harjaseid pidi vee sisse likku panna, lasta sellel seal mõni tund seista ning sealsamas segades tuleb enamus värvist harjaste vahelt ilusti välja. Ma kasutan ka pintsliseepi, et kätte saada ka see viimane värv, mis pintslit rikkuda võib. Pole head ilma halvata, minu arvates on tülikas pintsli ülipikk vars, seda enam, et õige värvimistehnika puhul hoitakse pintlit võimalikult harjaste lähedalt. Riiuleid on näiteks väga raske värvida, see vars jääb ette. Ja algajale iseõppijale on Fusioni lapik pintsel veidi lihtsam kasutada, mis sõltub ka väga palju tegelikult värvijast, mõnele sobib Cling On! kohe. Pika varre suhtes on tehtud ka tooteuuendus – uus S50 pintsel on lühikese edeva välimuse varrega – see pintsel on suurte pindade värvimisel minu suur lemmik!
Ja lisaks on veel šabloonipintslid… Sellel teemal tasub peatuse kunagi hiljem, kindlasti kirjutan tulevikus eraldi postituse, sest šabloonimine on omamoodi tehnika, mille õnnestumisel on oma nipid ja sellest võik rääkida pikalt… Pika jutu kokkuvõtteks – minu lemmikud on endiselt Fusioni lamedad pintslid, armastan toolide ja laudade komplekte ning nende värvimiseks on need parim valik. Aga üha enam kasutan ka Cling On! pintsleid ja tundub, et uus lühikese varreka ja äärmiselt edeva välimusega S50 on minu viimane pintslialane investeering ning see pea 24-eurone väljamineks on osutunud suurepäraseks! Mida rohkem ma selle pintsliga harjun, seda rohkem see mulle meeldib!
Related Posts
