Jõulude ajal mõtlesin tagasi vastuolusid täis aastale. Oli hästi palju rõõmu, palju tööd, samas leidus ka pettumusi, äraütlemisi ja üle oma varju hüppamisi. Nagu ma varemgi olen maininud, siis mikroettevõtja elu just meelakkumine ei ole ja nüüd, kus ma veel oma poekest pean, on see veel keerulisem. Varasemale Hunt Kriimsilma üheksale ametile on lisandunud mõned veel ja praegusel laste ja suurte haigushooajal on hakkamasaamine kohati väga keeruline.

Poepidamisel ei ole väga mõtet kui see avatud ei ole ja kahjuks on nii, et üksiküritajana ja võimetuna endale abilisi palgata, on mu kliendid ja ma ise tihti lõhkise küna ees. Tallinna piirkond on kaubandusettevõttele viljakas, aga konkurents on tihe. Äraelamiseks tuleb rohkem pingutada ja peale 2,5 aastat ettevõtjana ei ole ma endiselt suuteline iseendale palka maksma. Ma olen õnneks üsna vähenõudlik ja mul ei ole elamiseks ja olemiseks palju vaja. Riideid ostan second-handist, iga kulutuse eel mõtlen väga läbi, kas mul seda ikka vaja on teha. Värvimüük toob muidugi üht-teist sisse, kuid ettevõtjana, kellele laenu ei anta, tuleb mul ladu tekitada sissetulekute arvelt. Noh ja siis juhtub, et pikalt etteplaneeritud puhkus paneb poe kinni või jäävad lapsed haigeks samal ajal, kui abikaasa juhtub komandeeringus olema, siis ei ole muud teha kui ostjad ukse taha jätta. Karm reaalsus, kas pole? Aga mis teha, kuidagi peab hakkama saama ja võibolla kunagi koidab aeg, kus töö ja vaev saavad ka muud moodi tasustatud kui tegevusrõõmu poolt ja kui seda ka ei tule, siis tuleb võtta vastu uued otsused ja väljakutsed.

Mõtlesin vanal aastal kirja panna nimekirja, millega ma uuel aastal kindlasti tegelema pean ja millest loobuma. Nagu tööalane uue aasta lubaduste to-do list või nii. Nimekiri oli rikkalik ja tegelikult loobumisi oli päris palju. Näiteks ei soovi ma edaspidi tegeleda töödega, millest mu jõud füüsiliselt üle ei käi. Ehk siis kallid sõbrad ja kliendid, ma ei võta sellest aastast enam ise koost lahti ja ei pane kokku suuri kappe. Samuti ei tegele ma enam nende korrastamisega. Eelmise aasta tööd lõpetan  ära, aga olgugi, et rahulolu suure projekti valmimisel on suur, ei kaalu see üle ei vaimses, füüsilises ja rahalises mõttes pingutust, mida selline töö minult eeldab ja nõuab. Kuna mul ei ole tiimi, kes mind mõõtmetelt hiiglaslike projektidega aitaks, pean ma selleks kasutama oma pereliikmeid. Pinge, mis selle käigus tekib, ei ole seda väärt ja parema läbisaamise ning kodurahu huvides püüan ma edasipidi õppida suuremõõtmelisele projektile ei öelda.

See ei ütlemine ongi kõige raskem. Üle-eelmine aasta oli nii vaikne ja ma lootsin ja ootasin uusi projekte ning kui siis eelmise aasta alguses äkki neid uksest ja aknast sisse sadas, siis võtsin kõik lahkelt vastu. Ajaplaneering oli täielik null, jäin lubatuga väga jänni ja samas viskas eluke ette Fusion mineraalvärvi edasimüüjaks saamise variandi, mis omakorda tähendas seda, et minu tööfookus suundus mööblilt värvile. Siiski tunnen praegu, et hakkan tasakesi selle kaalu peal tasakaalu saavutama. On veel mõned “ripakil” tööd, aga uusi töid planeerin juba aegsalt ning teades oma tööjõudlust, siis suudan juba tellimustöödele päris tõetruud graafikut tekitda. Kui just keegi haigeks ei jää… Ehk siis kui keegi nüüd selle jutu peale tellimustööd tahab sisse anda, siis teadke, et minu järjekord on praegu juunikuus, kuhu mahub veel paar tööd. Huvilistel palun siiski tülitada, sest meie Eesti ReDisaini tiim täieneb ja kui mina ei saa tööd piisavalt kiiresti vastu võtta, annan ma endast parima, et osavnäpud ReDisainist endale tegevust ja teenistust leiaks.

Minu tööstiil on veidi bipolaarne. Ma isegi ei tea, kas mind mõjutavad kuufaasid, või mis selle taga on. Ei ole viitsinud kalendrit selle kohta pidada. Aga on perioode, millal naudin rohkem hands on töid – taastamine, värvimime, dekoreerimine jms. ning samas on perioode, kus ma teen rõõmuga tööd arvuti taga – kirjutan artikleid, korrastan veebilehte ja sotsiaalmeedia lehekülgi, teen raamatupidamist ja siis on perioodid, millal mitte miski välja ei tule ja millal ei ole mõtet üldse mitte midagi alustada, sest alustatu võtab kohe pasahunniku kuju ja pärast tuleb kordades rohkem vaeva näha, et sellest pasast jälle saia teha. Ja ühel sellel tööviljakuse sinusoidi kõrgpunktis võtsin ma lisaks juba olemasolevale töökoormale juurde ühe väljakutse.

Fusion mineraalvärvi toonivalik on päris lai, erinevaid värvitoone on lausa niipalju, et terve aasta jooksul jagub igasse nädalasse üks toon. Sellele lisanduvad muidugi ka värviretseptid, mille abil saab veel hea hunniku ise kokku segada. Nii nad seal Kanadamaal mõtlesid välja, et miks mitte teeme ära ja mina otsustasin oma Varnakesega sellega kaasa minna. Lihtne oleks ju nii, et iga nädal on üks toon ja teen sellele ilusama hinna selleks nädalaks ja asi ants. Ma lihtsalt ei saanud seda niisama jätta 😀 Ja nii see läks, et teen sellest endale ühe ja ainsa suurväljakutse selleks aastaks. Iga nädal värvin ma vähemalt ühe eseme, mis on just täpselt seda tooni, nagu on nädala värv. Kui mööbel läheks nagu soe sai, siis oleks ju lausa lust, aga ma siin muudkui värvin ja mõtlen, kas ma suudan oma lubatuga hakkama saada ja kas ma aasta lõpuks mahun oma 44 m2 suurusele poepinnale ise ka ära. Kui häda kõrvale jätta, siis on see kõik tegelikult väga põnev. Ma saan kõikide toonidega lähemalt tuttavaks ja suudan neid palju paremini kliendile kirjeldada ja kui värviostjale sümpatiseerib mingisugune toon, siis eseme olemasolul saab ta sellega lähemalt ja suuremalt tutvuda kui lihtsalt puupulga peal. Ehk siis hoia silmad lahti, äkki just selle nädala toon, on Sinu lemmik.

Lisaks mööblile, värvile ja sisustusvidinatele püüan valikut pidevalt täiendada, samas püüan ma jääda truuks oma poepidamise motole. Nimelt soovin ma, et suurem osa saadaolevast kaubast oleks taaskasutuslikku päritolu. See tähendab seda, et päris uut, kui nüüd värvipotsikud välja arvata, leidub Varna poes vähe. Samas leiad sa mulle külla tulles ohtralt inspiratsiooni ja ma ei ütle kunagi ära põnevast vestlusest. Poepidamise süda on inimesed ja ma olen väga tänulik nende päevade üle kui külalisi käib ning veel tänulikum olen ma siis, kui ei lahkuta tühjade kätega, sest nii on väike panus tehtud mikroettvõtlusesse ja mikroettevõtjal tekib ruumi juurde, et veelgi paremat ja ägedamat pakkuda.

 

 

 

Jaga postitust

Kirjuta siia oma mõtted..