Minu esimesed kokkupuuted värvidega tulevad meenutustena lapsepõlvest, kui mu vanaisa uksi ja uksepiitasid värviga värskendas. Mäletan väga elavalt seda lõhna ja helepruuni värvi. Mäletan, et uksi ei tohtinud mitu päeva katsuda, sest värv kuivas. Tegelikult oli vanaisal mõne koha peal värvi liiga palju ja sellest tekkisid voolavad piisad. Ja ma mäletan, et lausa kuid hiljem olid need värvipiisad veel pehmed kui neile küünega peale vajutada. Aga eriti hästi on mul meeles värvi lõhn. See lõhn tähendas midagi uut, midagi värskemat, remonti… Alguses oli see lõhn hea, kuid pika peale, eriti öösiti, hakkas see vastu. Tegi südame pahaks ja pani pea valutama. Nii on mul nende lõhnadega praegugi, esialgu tuleb igasuguste lakibensiinide, tärpentiinide ja muude sarnaste lõhnavate lahustitega kerge nostalgialaks ja hiljem ajavad need iiveldama.
Minu esimene värviprojekt tuli minu esimese päris üürikoduga. Tegemist oli poolsokli korrusel asuva korteriga, millel olid suhteliselt madalad laed ja punased seinad. Kuna valgust oli niigi vähe, siis see punane tegi toad veel pimedamaks ja otsus seinad üle värvida tuli esimesest hetkest. Igasugune värvimimine seostus mulle eelkõige tugevalt lõhnava värviga ja suur oli mu üllatus kui veepõhine seinavärv oli küll iseloomuliku lõhnaga, aga mitte nii hull kui lahustipõhine värv. Siiski oli lõhn nii intensiivne, et päris magada värskelt värvitud toas ei saanud. Aastaid hiljem esimesi mööblikatsetusi tehes valisin esimeseks värviks küll lahustipõhise värvi, aga ei läinud palju mööda kui jõudsin ka esimeste veepõhiste mööblivärvideni. Siiski on suurte projektide puhul minu jaoks ka tavapoe mööblivärvil selline iseloomulik natuke imal lõhn, mis magamistoa projekte värvima ei kutsu.
Värvidega katsetasin veelgi. Jõudsin kriidivärvini, mis mulle ise meeldis, aga sellega koos soovitatav vaha oli õudusunenägu kuubis. Ja veel õudsem on selle vaha eemaldamine. Kui just tikutulega ja kindlatest poodidest lõhnavaba mineraalpiiritust ei otsi, siis vaha eemaldamiseks sobiv white spirit on korralik auru alla saatja. Mõned soovitavad kasutada selleks ka Fairy nõudepesuvahendit karmi käsnaga, aga mulle on vist sattunud korralikult vahatatud tööd ja minu Fairy-katsetused ei ole vilja kandnud. Nii said minu kriidivärvitud projektid vähemlõhnava mööblilaki alla. Ja siis muutus see topelttöö tüütuks ning umbes samaaegselt avastasin veekindla kinnitamist mitte vajava kriidivärvi ja Fusion mineraalvärvi. Kriidivärvi kohta ei ole mul midagi halba öelda, ainult segada on seda raske ja minu jaoks oli see liiga paks. Õnneks lõhnas normaalselt. Ja noh Fusioni värvi kerge käsitlemine, täpselt paras keeratava korgiga pakend ja mõnusalt siidine matt lõpptulemus nõidus mu ära. Ja see lõhnas väga vähe, no väga-väga vähe. Tegin oma esimesed tellimustööd pisikeste laste kõrvalt, kes sealsamas kõrval mängisid ja kuna värvimüüja jagas lahkelt ohutuskaarti, siis oli mul garantii, et see värv mu lapsukesi mitte miskit moodi ei kahjusta.
Restaureerimisega tegin tutvust esimese lapse beebieas, veidi rohkem kui 5 aastat tagasi. Restauraatorid kasutavad vana viimistluse eemaldamiseks enamasti värvieemaldusvahendeid. Meie kursustel oli kasutusel vänge, aga tõhus vahend. Töötasime sellega küll tugeva ventilatsiooniga ruumis, aga aurud olid vinged ja teinekord oli peale 3-tunnist värvieemaldamist värvieemaldaja aroomid veel ülejärgmine päevgi ninas. Aga nii see kui ka edaspidised värvieemaldajad on olnud vänged ja ma siiani olen väga külmal ajal värvieemaldustöid edasi soojemasse aega lükanud, sest selle töö tegemine eeldab hea tuulutusega ruumi ja paremat kui katusealune terrass selleks haisupomm-tööks ei ole. Ja kujutage ette ma olen tänase päevani elanud teadmisega, et paremat võimalust puhastamiseks ei ole kui kange värvieemaldaja. Olen ka katsetanud muid variante – kuuma ja niisama kraapimist. Üks on samamoodi haisev töö, sest kuumaga sulav lakk või värv haiseb ja on tervist kahjustav ning kaabitsaga kraapimine on ajamahukas ja teeb töö kliendile kalliks.
Kuni tänase päevani on see nii olnud. Ma ei ole kunagi mõelnud, ega ka unistanud, et võiksin värvi eemaldada tubastes tingimustes. Näiteks oma poes, kus kliendid käivad. Rääkimata elutoa nurgakesest, kus aeg-ajalt värvimistöid teen. Aga just täpselt seal ma täna terve päeva töötasin. Mis siis teistmoodi on? Eelmine nädal saabus mu postkasti üks huvitav kiri, milles pakuti mulle ühe soome-eesti ettevõtte poolt kasutamiseks puhastusvahendeid, sealjuures ka värvi- ja lakieemaldajat, mis ei sisalda neidsamu haisvaid keskkonda ja inimest kahjustavaid aineid. Otsustasin võtta katsetamiseks enda poolt enim kasutatud trio – rasva ja vaha eemaldaja Super Strenght Degreaser, puhastusvahendi Grime Go! ja värvieemaldaja Paint and Varnish Remover. Ma olin üsna skeptiliselt meelestatud, puhastusaineid on küllalt juba ökoloogiliselt puhtalt saadaval, kasutan juba aastaid öko kodukeemiat ja näiteks ei ole mul üle 7 aasta olnud probleeme mustaks jäänud pesuga ning igasugused öko-ei-pese-ju-puhtaks jutud lükkan heaga ümber, aga värvieemldaja, no ma ei tea… Ja siis just täna juhtus see, et astusin kõva keemia kiviajast välja.
Ma olen siiani hämmingus. Töötabki! Veebaasil värvieemaldaja on pinnale pintseldades nagu kreem. Kuna tooteid tutvustavatel lehtedel on kirjas, et need ei söövita nahka ja on toksiinide vabad ning ei vaja ventilatsiooni, siis võtsin väljakutse vastu, töötasin elutoas ja paljaste kätega. Erinev on ainult tööaeg, minu lihtsa shellakiga viimistletud laua jaoks kulus mõjumisaega 15-30 minutit. Karm keemia töötab kiiremini, aga tervise ja keskonna nimel olen nõus selles osas järeleandmisi tegema. Töötasin osade kaupa ja terve laua jaoks kulus selleks ca 6 h kokku. Lasin seista veidi rohkem kui 30 minutit. Ja kõik, mis lihvimiseks maha tuli võtta, tõepoolest pinnalt ka eemaldus, kaabitsaga vahendit kokku korjates. Puhastusvahendijäägid pesin maha vee ja käsnaga. Kaabitsa ja pintsli pesin samuti veega puhtaks pesta, minu jaoks on veel üks suur pluss. Kuna mu töökoda asub kodus, kus elavad ka mu ulakad lapsed ja lemmikloom, siis on karmi keemia jääkidega pakendite kokku kogumine probleem – need on ohtlikud nii lastele kui keskkonnale ning need tuleb viia vastavasse kogumispunkti. Selle värvieemaldajaga ei pea ma muretsema, jäägid lähevad tavaprügisse ning pakend pakendikonteinerisse. Ainsaks miinuseks on hoiatus roosteplekkide tekkimise ohus mitte kasutada teraskäsna, mis on minu üks lemmik töövahendeid keeruliste ja väiksemate pindade puhastamisel. Eks ma katsetan, äkki leian mingisuguse sarnase alternatiivi. Kellel huvi tekkis, siis vahendeid vahendab CleanEko RM OY ning nende tooted leiab veebis cleaneko.eu lehelt. Olgu veel öeldud, et tegemist ei ole mingit moodi kellegi poolt survestatud reklaampostitusega, kirjutan omast emotsioonist ja heaga jagan seda, kui see on olnud positiivne
Lisaks iseenese ja end ümbritseva hoidmisele, saan panustada üleüldiselt ohutuma keskkonna loomisesse ning enam väga vanade töövahedite juurde naasta ei taha. Vahend on küll veidi kallim kui tavakeemia, aga see on mõistlik kulutus puhtama ja keemiavabama tuleviku heaks.
Related Posts
