Viimasel ajal on mul mõtetes just täpselt seesama lause… Ja mitte just halvas mõttes, sest tegelikult on mingi osa minusugustest mikroettevõtjatest juba praegugi hullukesed. No näiteks see, et inimene teeb 2,5 aastat palgata tööd, mis talle väga meeldib, see on üsna sarnane hullumeelsusele. Palju neid inimesi oleks, kellele töövestlusel näiteks intervjueerija teataks, et töö on meil lahe, aga palka me sulle ei maksa, vaikides püsti ei tõuseks ning otsejoones uksest välja ei marsiks. Näigin paar päeva just uudistes lõigukest, kus hooldekodudes napib töötajaid, sest noored ei tule sellise palgaga tööle, mis seal selle töö eest makstakse ja kus siis üks teadjamees teatas, et ega noored palka ei tahagi, ainult ägedat ja motiveerivat tööd. Noh, ma ei tea, õhust ja armastusest oma töö vastu ju elamise eest ei maksa ja kui ka selle jõuab ära maksta, siis tööl ei taha ju käia, et oleks kodu, kus magada, riideid, sööki ja elamusi sooviks ka. Ma olen just õige inimene targutama, sest tegelikult olen ise just sellise elu ja olu looja ning sellisena endale toimetamiseks valinud, Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kirjutada, tunnen lihtsalt, et see hullukese teema on siin katlas nii kaua keenud, et veidike on vaja vahepeal auru välja lasta.
Õnneks olen ma väga vähenõudlik, jalanõusid ostan allahindlustelt või outlet poodidest, riiete eest hoolitsevad erinevad sekkarid ning peavarju ja söögi eest suudab abikaasa enamvähem mingi raha kokku kraapida. Laste lasteaia raha tuleb lastetoetusest ja laste riided, jalanõud ja muu eluks vajalik on samuti teise ringi kaup, mõnikord annab mõni klient jootraha, selle eest võib paar korda aastas mõne kõrvarõngapaari või kaelaehte osta. Aga ettevõte vajab ülalpidamist ja tegelikult seisan praegu murdepunkti eest, kus on mul vaja vaadata uut äripinda ja see on omamoodi vaimuhaiglasse mineku materjal. Praegune pind on mulle väike ja hoolimata selle heast asukohast auto ja ühistranspordiga liiklejatele, jõuab siia ainult klient, kes tuleb kindla sooviga midagi osta. Viimased nädalad on väga vaiksed olnud, võiks öelda, et kui päevas 1 klient tuleb, siis on olnud hea päev ja tunnen just puudust sellest niisama uitajast. Unelmate pood on suurte vaateakendega ja piisavast suure pinnaga, et seal leiduks väike nurgake laole, veidi suurem nurgake või toake tellimuste ja ja värvitööde tegemiseks ning kliendil peab olema muhedalt ruumi liikumiseks ning ehk leidub poe peal ka uitajaid, kes oleks huvitatud mööblist. Mul oli selline pind peaaegu olemas, aga ju olid kõrgemad jõud selle vastu ning jäin väga napilt sellest pinnast ilma. Karm ja kurb, aga samas saab natukene selle võrra ehk raha kokku hoida, kui ma just homnepäev midagi ei leia või kõike kukele ei saada ning tööd otsima ei hakka.
See kõige kuradile saatmise mõte on pidevalt painav teema. Ja ma ei ole ainus mikroettevõtja, kes nii mõtleb. Minu tutvusringkonnas tekib üha rohkem inimesi juurde, kes ettevõtjana tööportaale surfavad või kes on loobunud ja saavad üle pika aja nädalavahetustel täielikult oma vabale ajale ja perele pühenduda. Samas kellegi teise heaks palgatööd tegevad inimesed unistavad just vastupidi, et saaks ise enda aja peremees olla. Noh, tegelikult saan ma oma aja peremees olla ainult siis, kui lapsed on haiged. Siis on see aeg, kus pood on kinni, ma saan olla kodus ja olla küll veidike põetaja, aga kui lapsed magavad, on mul võimalus paar tundi teha mida soovin. Kui tuleb äkk-pakkumine minna mõnele ägedale mööblitükile järgi, siis haigete lastega ei saa ja poe peal olles seda ei saa. Kui tahan puhata, on pood kinni ja sissetulek tiksub miinust, sest pinna rentija küsib iga kuu ikka oma tasu. Ja kui ei ole ostjaid, nagu viimased 2 nädalat on olnud, siis on veel eriti loobumise tunne. Nii olen oma töötsükliga üsna bipolaarse häirega, üks hetk on tööd nii palju, et ei jõua ära rabada ja mõtlen, et lõpetan hullumajas, sest töötan üle ja teinekord istun, nagu praegu, üksi oma poes, kus on käinud 1 klient, kes ostis ühe testersuuruses värvi, mille pealt saan 2 eurot endale, samuti hullumaja keiss. Samas kodus ootab 3 suurt projekti, mida ma oma pisikese poepinna peal teha ei saa, sest hoolimata uutest värvieemaldajatest, on mul ümberringi nii palju mööblit, millelt ma värvi eemaldada ei tahaks ning lihvimisega on samuti vaja kodus tegeleda, sest muidu on pood tolmu täis. Õhtuti olen oma aja peremees, sest siis võtan endale aja, et vaadata kell 21.00 uudiseid, sinnamaani vaatan, kuidas abikaasa lastega tegeleb ja lihvin teises toas kliendi lauda. Palgatööl oleks vast lihtsam, aga ma punnin veel, sest tegelikult on värv, mööbel ja panus taaskasutusse see, mis silma särama paneb.
Praeguse pinna rendilepingust äraütlemine tuleb 3 kuud ette teatada ja seda olen ka teinud. Mis edasi? Kui ma kolme kuu jooksul ei ole leidnud endale vähemalt sama ägedat äripinda, kui see, mis käest lipsas, siis hakkan vist ka tööportaale sirvima, sest kodust olen ma selle äri suuremas osas välja kolinud ja Vääna-Jõesuu on liiga kauge koht värvimüügiks. Järgmine nädal on pood kinni ja olen väikesel ärikohtumisel välismaal. Ehk tuleb sealt inspiratsiooni edasi toimetamiseks, sest tegelikult on siiani olnud plaan tootevalikut suurendada. Ning kui nüüd juhuslikult nii ikka läheb, et hoolimata kõikidest ponnistustest, ma ikkagi hullaris lõpetan, siis tulevad varsti postitused teemadel “Hullumajand – elu vaimuhaiglas”. Hmmm, äkki peaks sellisel juhul oma Youtube’i kasutaja tegema? Ah, niisama pläran :D
Related Posts
