Pakkimistuhinas ja reisipalavikus, mis mind üle-eelmise nädala lõpus tabas, mõtlesin oma meisterdamistele. Pigem tabasin ennast mõttelt, kas ma suudan ennast välja lülitada ning mitte muretseda töö mittetegemisest. Naljakas, palgatööl käies selliseid asju ette ei kujuta. Minu ettevõtmised on mulle armasad ning nendest eemalolek on raske. Kujutasin asju pakkides juba vaimusilmas ette kuidas uhket ja hubast alpi arhitektuuri usinalt telefoniga pildistan ja oma Instagrami kontole lisan (tegemisi koondab kasutaja varnbymariliis). Tegelikkus oli aga täielik väljalülitus, ma tegelesin terve keha ja hingega ainult iseendaga.
| Täieliku puhkuse võlusõnad on kodust eemalolek, hunnik häid (e-)raamatuid ja füüsiliselt aktiivne tegevus. Asi oleks ilmselt superideaalne, kui veel lapsed saaks nädalaks koju jätta, aga kuna pesamuna ma veel hoidjate hooleks jätta ei raatsi ja ühe lapsega reisimine oleks teise suhtes ebaaus, siis seekord läks nii. Minu poolt kardetud lennukikisa jäi olemata ning meie lapsed ei traumeerinud lõputu nutmisega kedagi. Igati viksid ja viisakad muhedikud, võib lausa uhke olla. Kohapeal paar päeva veidi trallisid, aga siis saime kohapealse rutiini toimima. Hommikul kõva söök sisse, lumelaud kaenlas mägedesse kaunist päikest ning karget õhku nautima, 3 tundi kõva trenni ning tupsude magamisajal raamatusse süvenemine. Minu maitse järgi hea raamat tõmbab mind alati täielikult endasse, abikaasa alati naerab ja küsib, et millal mul raamat läbi saab, millal ma tema seltsi tagasi tulen. Kuna füüsiline koormus on sellisel reisil päris suur, siis igaõhtune kuum vann ning klaasike head kohalikku veini pani i peale täpi.
Ja siis sõidab argipäev uuesti sisse. Tänane päev on olnud mõnes mõttes piin. Hommikul oli väike linnatiir, aga koju saabudes tabab mind kohe üsna depressiivne rahutus. Tahaks nagu hirmsasti tegutseda, aga samas ei taha ka, ega ei ole nagu sundi ka. Nii ma vegeteeringi, kord diivanil lösutades, siis tugitoolis külitades. Telefoni ei viitsi näppida, loen veel veidi raamatut. Äkki üks kirjutis toob inspiratsiooni. Mõtteid õnneks on, aga tegutsemiseks olen veel veidi laisk ja see ärritab mind… Veeretan tänase päeva vaikselt õhtusse ja püüan homme nädala tegevusplaani peas valmis saada. Saadan mõned koostöö soovi kirjad, ehk see aitab õigele lainele häälestuda. Samas kiiret ju ei ole. Juhe jäi vist Alpidesse mäe peale päikest nautima.  |
Related Posts
