fbpx

Suure suve saabumisega on üha raskem klapitada ennast kõikide oma tegemiste vahel. Aiaomanikel on alanud kõige kibekiirem aeg, nii ka meil. Samaaegselt peab püsti saama kastmisvee mahuti, milleks on vaja ehitada vundament, kasvuhoone tahab uut kilekatet ja peenrad on vaja korda saata. Loodus rahu ei anna, muru kasvab mühinal. Eelmisel neljapäeval niidetud muru tahab varsti jälle ülekäimist. Enam ei ole võimalik asju edasi lükata ning üha raskem on elada hetkes ning aeg maha võtta. Keeruline on leida aega aiale, mööblile, varnadele, lastele, mehele, kodule ja eelkõige iseendale.

Emadepäevaks sain kingituseks päris mitu asja, enamik neist ei ole käega katsutavad. Suure pidupäeva puhul lubati mul segamatult magada 9.15ni, mil äratati mind isa ja laste koostöös valminud kaardiga. Kuna viimase nädala suur pahandus on laste nobedad näpud, kes mu niigi napist ajast istutatud tulpidel, kobarhüatsintidel ning nartsissidel õienuppe käivad küljest rapsimas, et siis neid liivakasti matta, siis kingiti mulle aiatäis minu enda istutatud lilli. Ma tean, et lapsed on väikesed, aga selline rapsimine teeb mu marukurjaks ja nii on naabrid viimasel ajal kuulnud minu meeleheidet täis pahandamist. Lisaks kingiti mulle lubadus, et viimasel ajal lausa pööraselt käitunud lapsed võtavad tuure maha, aga see kingitus läks üsna kiiresti meelest ja lapsed olid minu emadepäeva hommikul eriti hullukesed ja lõpetasid alles siis, kui olid mind pisarateni viinud. See kingitus läks veidi vett vedama. Lisaks sain ma kingituseks vaba õhtu ja soovituse minna Laulasmaale spaatama. Viimase ma õhtul ka ette võtsin ja peab tunnistama, et oli väga mõnus ja lõõgastav. Boonuseks kinkis õhtu mulle imelise päikeseloojangu.
Armastan koduseid nädalavahetusi, sest lapsed on siis hoitud ja ma saan rohkem oma asjadega tegeleda. See tähendab mõnes mõttes ka töö tegemist nädalavahetusel, aga eks see käsitöölise elu niimoodi kulge. Eriti just veel sellistel, kes püüavad käia igal laadal ja suvel on sedalaadi üritusi tohutult. Mul üks sõbranna talve hakul just rääkis, kuidas tema lapse lasteaias on väga palju minusuguseid mikro-ettevõtjatest lapsevanemaid, kes tulevad kenasti ots-otsaga toime. Siit tuleb välja minu kääks, ma praegu päris südamest tunnen, et ei taha järjekordsele laadale minna. Inimestega kohtuda on ju tore, aga praegu ma tunnen, et annan sinna nii palju head energiat ära, millega saaksin midagi hulga asjalikumat ette võtta. Mul on valmis pandud uued nagitoorikud, kohe-kohe on saabumas pakk uute nagidega ja ma ei leia seda motivatsiooni, et need ära teha. Mul on ideed, mida võiks veel kaasa meisterdada, aga mina nokitseksin suurema meelega järgmise mööbliprojektiga. Ja ma kohe üldse ei taha minna, sest viimased müügid on olnud väga kesised. Mida rohkem tuleb laadaleminek lähemale, seda vähem tahan minna. Ma ei tea, kas mulle müügikaaslane üldse tuleb, see suurendab veel rohkem seda mitteminemise ängi. Olen kõva edasilükkaja, ehk tuleb vaim peale…
Lõõgastan ennast mööbli vahele aiaprojektidega, saan neid teha ainult siis, kui lapsed on kellegi teise poolt hoitud. Mulle väga meeldib Juhani puukooli taimelipikutele trükitud lause: “Istutades oled Sa õnnelik!”, nii ongi, mulle meeldib luua. Peenraid tehes on suvesumeduses kaunis õitemeri ning maitsvad aiasaadused loodule eriti mõnusaks komplimendiks. Vahelduseks mööblile ja lastele, tegelesingi peenraga. Täna hommikul lõpetasin veel viimase riba naadist puhastamisega, mis muidugi meie naadilas on suht lõputu võitlus, aga vähemalt praegu on kena. Aiatöödega seoses on mul üks kiiks, mõne inimese jaoks tundub see väga naljakas, aga ma kardan vihmausse. Peale kuute aastat aiaomanikuks olemist, on muidugi asi tunduvalt paranenud, teen teemaga kogu aeg tööd ja kinnastatud käega vihmaussi riivamine mul südamelööki vahele enam ei jäta. Kui miski maosarnane ennast jälle kuskilt välja surub, siis käib küll korraks õudusvõbin läbi, aga olen jõudnud sinna maale, et paljajalu läbi muru julgen juba käia ja ussikest nähes enesevalitsust ei kaota. Kõige naljakam on selle juures see, et madusid ma ei karda, ainult vihmausse.
Nädala teises pooles pildistasin üles kevadise peeglilauakomplekti ning võtsin kohe käsile ühe kapikeseprojekti. Peeglilauale viimaseid lihve andes tuli idee kirjutada just kiiksudest, sest ka mööbliga tegeledes on mul üks lahe kiiks. Mulle meeldib, kui kapikeste ja toolide pahemad pooled näevad head välja. Puidu ennistamise kursustel käies võisime jätta pahema poole samuti viimistlemata, sest nii tehti vanasti ja tehakse siiani. See on värvi, laki vms. kokkuhoiu mõttes nii. Ma enne ei olnud selle peale nii mõelnud, aga viimase Pärnu sõiduga seoses tuli see mõttetera jälle pinnale. Tegime transat ühele lauale, mille üks isetegija oli üles vuntsinud ja minu pilk puhkas sahtlipõhjas, mis oli kenasti viimistletud. Kui ma kuskil vanamööbliga sisustatud kohas söömas käin ja mul on aega uudistada, siis polsterdatud toolidel lasen käega alati üle toolipõhja ja restaureeritud laudadel vaatan laua alla. Minu enda mööbel on alati seest viimistletud, mulle väga meeldib nii! Lisan alati kasvõi õhukese värvikihi, et heledaks värvitud endise tumeda toonide kontrast ei oleks nii silmariivav. Kuigi jah, praegu käsiloleva projektiga mängin just kontrastidega. Varsti näete! 😉

 

Lisa kommentaar

Ostukorv

Back to Top