Väga vaikne veebruar veeres tasakesi oma lõpu poole ning varnavabrik on praeguseks mõneks ajaks oma töö peatanud. Mul on kodus kummut otsast otsani nagisid täis ja lisaks lebab igal pool vabade pindade peal ja all ootele pandud materjale. Ma ei ole allaandja ning peitlit ja puuri veel põõsasse ei viska, aga praeguseks hetkeks on valminud 36 varna ja neile ostjaid ei ole. Pean pausi, et nende sisse päris ära ei upuks ja loodan Tallinna Käsitöömessi peale. Kui on vaikne, siis tuleb igavuse peletamiseks elu huvitavaks teha. Alles hiljuti osalesin ühes loosis, mis ei ole minu puhul väga tavaline, sest auhind peab olema atraktiivne, ja kujuta ette, võitsin! Mis seal ikka, mõtlesin, ja korraldasin ühe Facebooki jagamismängu.

Puuklotsidel pildikesed on väliüritustel klientides elevust tekitanud ja tunduvad minu arvates päris ahvatlevad auhinnad olevat. Panin auhinnaks kaks sellist ning jagada sai postitust kaks nädalat. Selline mõnus personaalne auhind ja samas kui endale ei taha, saab pikalt näiteks naistepäevaks või etteruttavalt ka emadepäevaks tellida. Mina oma põngerjad panin jõuludeks klotside peale ja nüüd on need Mummulandis ühte kena kapipealset kaunistamas. Mõeldud-tehtud, jagamismäng sai kokku kirjutatud ning stardipauk antud! Paar sugulast jagasid niisama kaastundest ja kolm minu aktiivsemat sõbrantsi, ka käsitööga ja väikeettevõtlusega kursis olevat, jagasid postitust loosimises osalemiseks vajalike kriteeriumite täitmisega. Vähemalt sai nende kolme vahel loos vaatemänguliselt ja pisikese fortuuna abil tehtud ja õnnelik võitja välja selgitatud. Aga see “metsik” osavõtt tekitas küll kerge hämmingu.
Ma ei ole ise kõige eeskujulikum pöialde viskaja, aga selle mõne tegutsetud kuu jooksul, olen jõudnud mõne järelduseni. Sotsiaalmeedias on jõud, kui sind seal olemas ei ole, siis Sind ei olegi olemas. Ettevõtja jaoks on see väga hea võimalus enda nähtavaks tegemiseks. Mul on ka teisigi tuttavaid, kes tegelevad käsitööga ja püüavad endale niimoodi raha teenida ja on ka inimesi, kellele see on ainuke sissetuleku allikas. Nad peavadki reaalselt ennast selle raha eest elatama. Mõnel läheb paremini, tal on lihtsam jõuda sihtgrupini, teisel kehvemini. Jagamismängud ei ole midagi muud kui reklaam, mille eest ühte jagajat premeeritakse auhinnaga. Kui minu postitust paneb endale meeldivaks inimene, kellel on FB-s suur sõpruskond, siis mu postitus jõuab suurema hulga inimesteni ning hea lootuse juures ka selleni, kes võiks kuuluda sihtrühma. Jagamisest ja kommenteerimisest ma ei räägigi, see lendab kohe massidesse. Kui ma postitasin oma tegemisi Mariliis Kitsapea konto alt, siis ilmus sinna alla kohe 20 pöialt ning inimesed kirjutasid mulle, et ohhoo, sul see ja too, kas sa ka müüd. Kui ma sama asja postitan Varna alt, siis hea kui 100 vaatamist koguneb. Võibolla on nõme ka kõike meeleheitlikult Like’ida, aga see on see, mis aitab mind ja paljusid teisi tegelasi lähemale meie suure töö sihini, hea lootuse juures ka müügini. Kõik oma viimased käsitööesemed olen müünud oma isiklikule kontole tehtud postitusest, Varna lehele postitamisest inimesed pigem nagu ehmuks ära ja tulemuseks on täielik vaikus.
Siit ka üleskutse. Oma viimast ja siiani ainsat võidetud auhinnamängu jagades ei mõelnud omakasule ehk auhinnale. Ma mõtlesin sellele vahvale Hiiumaa tegijale, kes maailma lahedamaid mütse koob ja sellele, et mul on sõbralistis sõpru, kes endale sellise mütsi ka ostaksid. Jagasin head emotsiooni. Kui jälgid minu tegemisi, siis pane see sõbralik Like, eriti, kui Sa muidu seda ei tee, sest see ilmub Sinu sõbra uudisvoos ja toob mulle ehk kliendi, kes on mõnda aega otsinud just sellist asja, mida mina meisterdan. Muidugi ei teeks ka jagamine või tunnustav kommentaar paha, sest see otsene tunnustus minule ja päris mõnus tegudele tõukav jõud. Tagasiside on alati väga oodatud! Kniks ja kena kevadet!
Jaga postitust

Kirjuta siia oma mõtted..