Õhinapõhine

Temperamentselt emotsionaalse inimsena suudan ma kiiresti vaimustuda ning pettumuse korral ka väga sügavalt solvuda. Viimase aja teema on pigem ülim vaimustus, sest ma olen leidnud enda jaoks praeguses hetkes ideaalsed töövahendid.

Eile, näiteks, vaimustusin käsitööpoes, sest leidsin oma “väikesed kellud” – pisikesed spaatlid, millega restaureerimiskursustel liimi sai kanda nii värskelt liimitavale pinnale ja ka lahti tulnud spooni vahele. No täiesti asendamatu tööriist. Nii olen ma pingsalt kolanud mööda ehituspoode ja mühkam-meesterahvastest klienditeenindajatele üritanud selgeks teha, et mul oleks vaja sellist pisikest spaatlit, millega liimi spooni vahele toppida ja mis näeb välja nagu väike kellu. No muidugi on need kõnealused härrad, mulle õlgu kehitanud ja olen saanud küsimuse vastuseks hämmastust täis pilgu, mis ütleb rohkem ja veel, et naise koht pole kohe kindlasti ehituspoes. Olen üritanud ka oma olematute guugeldamise oskustega selliseid asju veebiavarustest otsida, aga noh, väikest kellut on ju naljakas otsida ja spaatli emakeelsete ja võõrkeelsete otsingute vastustena tuleb kõike muud, aga mitte seda mida mul vaja on. Nii juhtus eile ime ja ma leidsin oma otsitud tööriistad väga mõistliku hinna eest käsitöö tarvikute poest, neid võib osta lausa paarkümmend erinevat ja nendega tehakse tegelikult õlimaali. Säh Sulle kellut! Mu õnn on piiritu!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Mõni nädal tagasi oli mul Pärnus täielik tööeufooria, värvikäsi lippas nagu iseenesest ja sellel on oma suur põhjus. Ma vist olen leidnud oma lemmikvärvid.

Mõni aeg tagasi vaimustusin kriidivärvidest, sest midagi lihtsamat, kui nendega värvimine, ei ole maailmas olemas. No võtame näiteks ühe väga levinud mööblitüki, mis on vana ja väärikas, et see kunagi restaureerida, aga see vanaemalt saadud suur tumepruun ese on kuidagi rusuvalt sünge ja kohe üldse ei sobi kitsukesse linnakorterisse. Kõnealune on tamme- ja pähklispooniga kaunistatud funk-riidekapp. No minul ei ole südant endiste aegade väärikale hiiglasele vops kruntvärv koos väga vastupidava mööblivärviga üle uhada. Ma tean kui kaunis võib see kapp olla, kui selle pähklispooniga kaetud kumerused šellaklakiga kaunilt läikima lakkida ning ma tean milline aeg ja töö kulub ideaalse tulemuse saavutamiseks. Sellise kapi võib julgelt külma südametunnistusega kriidivärvidega katta, sest kui kõnealust värvi kinnitav vaha eemaldada, siis kriidivärv on lihtsalt maha pestav ning puit pole selle all kahjustatud. Võimalused kasutusaladeks tohutud, aga vot see sama kõnealune vaha on see, mis mulle kriidivärvi juures ei meeldi. Olen liiga kärsitu, et oodata selle lõplikku tahenemist ning pärist kriimukindel ei ole lõpptulemus ikkagi. Samuti ei ole mul sellega lihtne töötada, sest selle “aroomid” mõjuvad mulle halvasti. Esemed, mis on tuuningust tulnud, on esialgu nii õrnad, et nende tõstmiseks peab siidikindad kätte panema, sest iga tolmukübeke käe peal võib sellele jäädava pleki teha.

Nii ma olingi esialgu natuke nagu vaimustunud, sest midagi nii lahedalt katvat, ei olnud ma veel kasutanud, aga natuke nagu pettunud, sest tootja enda poolt eelistatuim kombo ei olnud nagu ikka päris SEE. Ja siis jäi mulle silma Retrostuudio oma Fusion Mineral Paint’i reklaamiga, tegin värvide kohta väikese taustauuringu ja asi tundus olevat piisavalt aus, et teha esimene proovitellimus. Nüüd mitu kuud hiljem olen ma endiselt väga rahul ja minu toonivalik on kõvasti suurem kui esialgsed kaks värvi. Fusioniga ma vanaema funk-riidekappi endiselt ei värviks, sest see tundub olevat üsna püsiv variant, aga erinevalt tavalisest poe mööblivärvist meeldib mulle selle sametiselt matt lõppviimistlus ning pea olematu lõhn. Ja selle ülim vastupidavus, mille olen füüsiliselt nüüdseks mõned korrad sinikate ja kriimude hinnaga tahtmatult proovile pannud. Ei olnud mõnus voodipõhi rullis süles peatselt valmiva projekti otsa kukkuda, aga läbi valupisarate saabus ka rõõm, sest värv pidas isegi ilma tugevdava lakita vastu, ei loovutanud mitte ühtegi kildu ning voodipõhja puulipi nurgast saadud kriimuke ei olnud puiduni välja jõudnud. Fusion’i värvid on vedelama ja vähemstruktuursema konsistentsiga, mis sobib mulle superhästi, sest kriidivärvi vedeldasin ma julgelt otse purgis. Mul on üsna hoogne pintseldamiskäsi, mis muidugi nõuab lõivu ka värvipritsmete näol, aga õnneks pole puudust vanadest voodilinadest, mida ümbruse kaitseks kasutada. Ja muidugi need lõputud lahedad tooted, millega kaunistada, tugevdada, silmailu pakkuda ja oma mööblifantaasiaid välja elada. Alles hiljuti tulid müügile uued värvitoonid, mille soetamiseks pean nüüd vahepeal midagi ära müüma, aga vaimustus kestab. Vaimustust ei tasu endale hoida, Fusion Mineral Paint’i müüb Retrostuudio (poe link siin)

Näpud hakkasid pintsli järgi sügelema, aga tänane sügisene koerailm õues värvida ei luba ning tulevase töökoja põrandast olen ka juba korra läbi kukkunud. Nüüd ei ole midagi, kui tuleb tõstmiskäsi koju oodata ja laste uneajal saab elutoast töökoda ning minu värvijoovastus välja elatud.