Nädala lõpus, täpsemalt laupäeva õhtust alates võin alustada lõõgastumist. Lähen oma vanaema meelehärmiks perega sportlikule lumelauapuhkusele. Eelmise nädala alguspooles sai juba väike testdrive oma uute lumelaua klambritega Kiviõli Tuhamäel tehtud, nüüd ootan väga sellist sõitmist, kus enamus sõiduajast ei kulu tõstukiga ülesmäge sõitmisele. Reisimine, ma mõtlen selle all kogu seda eelnevat pakkimist ning transpordi osa, on minu jaoks stress juba ette, aga loodetavasti annavad meie väikesed põrguinglid meile veidi hingamisruumi, ning saame mõnusalt ka puhata.
Enne puhkust on vaja veel 4 putukateemalist varna lõpetada, need sõbranna käest laenatud kaameraga kauniteks tootefotodeks vorpida ning e-poe jaoks müüki paisata. Nelja varna valmimiseks kulub ca 2 päeva, sest värvid ja lakid tahavad kuivamisaega, ja kuigi mu peitlioskused on kõvasti paranenud on see kinnitusaasade süviste nikerdamine üks raskemaid tööetappe kogu protsessis. Lisaks kummitab mind materjalipuudus. 11 cm laiad lauad on otsas, sama lugu on 10 cm laudadega. Mul on veel üks liimpuidust plaat, millest saan saagida 4 10 cm laia juppi ja siis on veel alles 9 cm laiu laudu. Neid on küll rohkem, kui eelnevalt mainitud kraami, aga need on natuke kitsad. Pean midagi välja mõtlema. Loodetavasti leidub miskit veel suvilas. Uusi laudu ma ostma ei torma, sest püüan kinni pidada oma taaskasutuspõhimõtetest. Praegu kasutusel olev materjal on meil oma maja remonttöödest ülejäänud kraam.
Lisaks füüsilise loometöö suurele koormusele on mul vaja tõsisemalt tegeleda tootefotograafiaga. Ma ei ole ennast suutnud selles vallas veel kokku võtta. Fotograafia hetkel mind tõesti ei huvita, ma sõna otses mõttes pean ennast vedama kaamera taha. Mul ei ole piisavalt kannatust, et lugeda mingit materjali ja ausalt öeldes on minu jaoks tegemist tuumafüüsikaga. Ma olen tehnikamaailmas ikka väga tagurlik tegelane, õnneks on mu abikaasa asjadega väga kursis ja nii ta püüabki mind aeg-ajalt kannatlikult juhendada. Ma ise tunnen nii, et mul nagu silma oleks, aga kogu see valguse, ISOde, ava suuruse ja säriajaga mäng on minu jaoks kuidagi ikka väga hiina keel. Mul on isegi olemas tootefotograafia e-koolitus, aga see on nii tehniline minu jaoks, et ma olen sellest pool läbi närinud ja ikkagi on see minu jaoks ikka väga nõugõu. Loodan, et selles vallas tuleb kunagi samasugune selginemine nagu tuli kirjutamisega. Talvine päevavalguse tipphetk on just kohe käes ja vutt-vutt püüangi ennast nüüd statiivi ja kaamera taha vedada. Ega nuttes parem ei ole! Pärast premeerin ennast küpsise või kommiga vist! |