fbpx

Väikese haagissuvila esimene reis augustis oli mõnus. Teise väljasõidu võtsin ette uskumatult soojal septembrikuu nädalavahetusel. Esimesel korral oli üsna harjumatu majake taga ringi kimada ning kui oli vaja tagurdada, siis tahtis juba mõttest nutuklomp kurku tulla. Septembrikuu reisil ma enam ei pabistanud – tagurdasin ja roolisin nagu oleks seda kogu elu teinud, palged suurest uhkusest punetamas. Augustis eelistasin parkida ühte kindlasse kohta ja sinna kohapeale jääda. Septembris ööbisin iga öö erinavas kohas. Seiklus missugune!

Uku Kuut Pärnu rannas. Järgmisel päeval avastasin, et tegelikult seal haagissuvilaga ööbida ei tohi…

Täieliku unelmani on muidugi veel omajagu minna. Aga nüüdseks on hädavajalik olemas. Mõtlesin küll eelmise postituse lõpus kirjutada köögist ja ühest väga vajalikust asjast veel. Seal on veel suurem töö veesüsteemidega ees, siis jääb see hetkel tulevikku. Samuti vajab köök veel üht-teist, et seda oleks mugavam kasutada..

Kui esimesel korral ööbisin söögilauast ja diivanist voodiks mineval asemel, siis seekordse reisi eesmärgiks oli päris voodi. See lauast tehtav voodi ei ole väikese kattemadratsiga väga hull variant. Käib kah, on vist paras öelda. Ajutiseks lahenduseks või külalise/lapse majutamiseks sobib hästi, aga kui tahta ikka päris voodit, siis tuleb teha päris voodi. Algselt oli väikeses haagissuvilas 2 sellist söögilaud-voodit. Minu arust suht pointless, sest üle kolme inimese sinna mugavalt ei mahu. Olgu, ühe väiksema tegelase saab keset põrandat ka majutada, aga see pole enam see. Teine laud pidi minema ja suur ruum, mis selle asemele tekkis, lausa kutsus mõnusaks pesaks ehitamist. See oli juba üsna alguses selge!

Siin oli enne suurem söögilaud, mis sellega koosolevate diivanitega käis kokku voodiks. Päris voodi on valmimas…

Väikese suvila soetamise algusaastal olime väga entusiastlikud ja tublid. Püüdsime abikaasaga võimalikult viisakalt vana eemaldada, et mööbel, mis meile on üleliigne, leiaks kellelgi, kellel seda vaja on. Kapid jäid terveks, diivanipadjad ja nende toestusraam eemaldus imelihtsalt, aga see laud… Tegelikult oli kappe ka seinast kätte saada tükk tegu. Nimelt kappide raamid ja laua seinapoolsed kinnitusjullad olid sinna needitud. Väga korralikult needitud! Päris poolt seina ei tahtnud ka lahti kiskuda, mistõttu lähenesime asjale puuriga. Kokkuvõtteks oli lõpptulemus üsna viisakas. Pahteldada oli omajagu ja mõned kohad vajasid lisaks täitmisele ka nutikat lapitehnikat, aga miski ei olnud ülemäära võimatu missioonina tunduv. Või vähemalt siis tundus nii, sest siis läksid asjad minu jaoks lappesse ning Soo tänava poe kõrvalt ei jagunud enam jaksu selle projektiga tegelemiseks.

See jaksu otsa saamine on tegelikult üks põhjuseid, miks ma tellimustöid ei tee enam. No lisaks saab sinna muidugi lisada ruumipuuduse ja inimese 24-tunnise ööpäeva, milles peab leiduma aega ka iseenda, kodu, kooli ja pere jaoks. Aga juba siis oli minus tekkimas läbipõlemine, mille haavu lakun siiani. Aga mul kipub asjadega nii olema, et kui mul inspiratsioon otsa saab või asi ei ole päris see… Või kui töö tegemise käigus liiga palju keerulisi väljakutseid tuleb… Siis meeldib mulle asi mõneks ajaks kõrvale lükata, insiratsiooni ootama. Tellimustööga nii teha ei saa ja seetõttu oli mul vaimselt üliraske nendega tegeleda, sest iga hetk kui pidin jälle tööle asuma, mõtlesin välja hunniku asendustegevusi, miks ei peaks selle tellimusega tegelema. Nõme, aga nii on. Sama juhtus ka väikese haagissuvilaga. Värvid ja mõtted, mis mul alguses olid, ei olnud päris need ja sinna see projekt jäi…

Iseenese kättevõtmine on ulmeliselt raske

Kuni saabus suvi 2020 ja saabusid just täpselt need toonid, mis minu liikuva majakese ideedega haakusid. Ja saabus õige mõte, kuidas voodi peab ehituslikult välja nägema. Igasuguseid ideid oli ju varemgi, kohati lausa ulmelisi. Kuidas voodi saab koosnema eraldi liigutatvatest moodulitest ja nii… Kuna aeg pressis minekuga hirmasti peale, siis pidin ennast jälle käima tõmbama ning nagu ikka, juhtus see olema üsna raskel hetkel, kui oleks parema meelega tahtnud hoopis voodis teki all halada. Olin juba nii palju jõudnud teha – Fusion Mineral Paint toonidega Goddess Ashwagandha ja Pressed Fern oli värvitud kapid ning kapisisud. Re-design with Prima siirdepilt Folk I kaunistas terrakota tooni tupsudega kapiuksi. Magamistoa seinad ja lagi olid saanud uue värvikihi Fusion Mineral Paint Champlain tooni. Laevalgusti ootab siiani värskendamist, aga kuna elektriasi on veel tegemata, siis see võib veel oodata. Aga see ülejäänu… Istusin teibiribade, maalrikile pintslite ja värvide keskel. Tahtsin nii kiiresti valmis saada ja pingutasin üle, mistõttu olin peaaegu valmis loobuma.

Nutsin peatäie, võtsin end kokku, ostsime abikaasa nõu ja jõuga puitmaterjali ära ning ajasin sae, trelli ja mõõdulindi kuumaks. Mõõtmist oli omajagu, sest voodiosa ristkülik ei olnud päris ritkülik – üks ots oli laiuselt 1 cm kitsam. Põhjaraami tegi 2,5 cm paksudest laudadest, peale läks 1 cm paksune vineer. Kui kasutada uut puitmaterjali ja lisanõudeks on korralik madrats, siis voodi ehitamine ei ole kõige soodsam. Kokku läks see asi maksma ümmarguselt 250 eurot. Ja omajagu pabistamist, sest mul ei jagu tihti kannatlikkust sedalaadi ehitamiseks. Aga tehtud see sai ja mis kõige tähtsam, peaaegu ise!

Kassistent Toomas aktsioonis

Meie pere teise haagissuvila voodi on ülipehme, minu jaoks liiga pehme. Kui me perepuhkuselt koju tagasi tuleme, siis kõige mõnusam on magada oma voodis, sest selle madrats on mõnus ja üsna jäik. Väiksese suvila nõudmise madratsi suhtes olid mul üsna konkreetsed: see peab olema jäik ja see ei saa olla suur ja raske vedrumadrats. Voodialune ruum on suurepärane panipaik ja asjade hoiustamise koht, mistõttu peab madrats lisaks eelnevale olema lihtsalt eemaldatav. Üks paksem kattemadrats katab hästi minu tingimused ning nii saigi küljealust pehmedama 7 cm paks kattemadrats.

Uneks valmis hubane pesa

Esimese päris voodiga öö veetsin Pärnu rannas, Kuursaali lähedal. Õhtu esimene pool oli pidune, sest see parkla on selline koht, kuhu kogunetakse peo jaok sooja tegema. Ja kuna õueasutustes kehtis juba sellel hetkel kellakümnene alkokeeld, siis seda pikemalt jätkus peomelus inimesi õue. Haagisuvila on helide läbikostvuselt üsna sarnane telgile. Järgmine kord kui peo haagissuvila püsti paned, tasub mõelda, et keegi võib seal magada. Ja kõik jutt kostub ka imeliselt sisse – iga jumala sõna. Pidu lõppes kella 2-ajal ja imeline hommik kompenseeris magamatuse. Pärnu rand, imelisem kui suvel. Jahe vesi supluseks, mida veel tahta. Süda on valgust täis kui seda meenutada.

Teise öö veetsin kesklinnas. See ei olnud hea valik, sest inimesi öös jagus veel rohkem ning üks seltskond arvas, et oleks lahe väikest suvilat möödaminnes jalaga lüüa. Päris vastik tunne, kui ise sees magama proovid jääda. Veel vastikum tunne, kui mõtlen vandaalistemise peale, mis võib toimuda siis kui pean oma majakest pikemalt tänaval hoidma. Kurb… Aga hommikukohv ja imeline hommikusöök õe juures kompenseeris selle öö.

Kolmanda öö jaoks suundusin Mai randa. See oli parim otsus. Parkisin küll tammeallee äärde ja iga tuuleiiliga pudenes peotäis tõrusid mu katusele, aga sellega harjus üsna kiiresti ning imeline päikeseloojang, rahulik ööuni ja soe hommik panid selle aasta viimasele reisile ilusa punkti. Nüüdseks on väike suvila mõneks ajaks puhkusele suundunud. Et saaks uueks aastaks raha koguda ja sõjaplaane pidada. Ilusat uut, mu väike Uku Kuut!

Suvi septembris

Lisa kommentaar

Ostukorv

Back to Top