Sünnipäevad on vahvad, mul just oli eelmisel nädalal see tähtis päev. Tähistasin ennast poputades ja kuni õhtuni ainult oma meelistegevusi tehes. Mulle muidugi meeldib ka väga oma mööbliga tegeleda, aga seekord võtsin värvijoogast vaba päeva ja tegin teistsuguseid asju. Näiteks surusin maha tunde tegutseda ja asjalik olla ning skrollisin süümekateta telefonis oma lemmiksaitidel, vastasin sõnumitele ja õnnitluskõnedele ning ei vahetanud hommikumantlit asjaliku inimese riiete vastu kuni 11.30ni. Pärast hommikusöök vol kahte ehk kerget lõunat, suundusin kodumetsa seenele. Korjan selliseid seeni, mida keegi teine väga ei julge korjata, mis garanteeris vaevata ämbritäie saaki. Peale seda väntasin rattaga koduküla läbi ning koju jõudes vahetasin riided ning sõitsin Laulasmaale sauna. Õhtul tegin laste ja mehega Tabasalus väikese kraanishopingu kohalikus ehituspoes mõnusa käsitööburksi Tapsis. Tundub ideaalne, eksju.
Sünnipäevaga kaasnevad ka kingitused ja üks väga suur kingitus tuli Varnale. Juhtus nii, et läbi risti ja viletsuse pusisin ma lõpuks valmis ühe kirjutuslaua. See pusimine kestis ligi kuu aega ja ma pidin ennast mitu korda kokku võtma, et sellega ühele poole jõuda. Lõpetuseks enda käsile võtmine, et jõuda mitte nii meelistegevuse juurde, siinkohal pean selle õudse sõna välja ütlema – pildistamine. Mul ei ole endiselt sõprust tekkinud, sest pean seda tegema suhteliselt kitsastes oludes, olematute taustadega ning endiselt kehvade oskustega. Klõpsisin tund aega kehvas valguses, sest laud on ikka väga raske ja mul ei ole üleloomulike tõstmisvõimeid tekkinud . Panin pildid elevusega üles ja siis see juhtus. Sain lihtsalt niisama kingituseks üle 200 inimese oma lehte meeldivaks lisama. Niisama päris ei saanud, aga ütleme, et sotsiaalmeedia on kõikvõimas. Blogija Mallukas jagas mu lauakesega lauda ja tormijooks võis alata! Ma ei oma isiklike otseseid sidemeid, aga tänan südamest, sest olen viimasel ajal päris palju loobumise mõtteid mõlgutanud, see oli parim kingitus ning andis jõudu edasi rühkida. Siinkohal lendavad tänud teele ka minu ja blogikuninganna ühisele sõbrannale Liisile, tänu tema järjekindlale näpu pulsil hoidmisele see lauakese postitus sinna maale jõudis. Jeeee-jee! Psst! Liis on väga ägedate karpide ja maalide valmistaja, kui keegi huvi tunneb, siis tema töödega saab tutvuda Tasku Draakoni lehel Facebookis (link lehele siin)
Nii läbijoostes pidasin selle hullumeelse nädala lõpus veel vaikselt ja koduselt lähedaste hulgas väikese peo ning muuseas lõin kampa sõbranna Kaiega, et veeta tema Lolo kaubamärgi alt müüdavate beebikaupade (huvilised leiavad lingi siit) ja oma kraamiga lõbusalt aega Uue Maailma Tänavafestivalil. Pool päevakest saime seal suht olematut müügitööd teha (meil oli ikka väga kehv müügiplats), kui saabus lubatud vihmasadu. Mina tassisin oma asju vaikselt autosse, samal ajal tegi Kaie koormakatte all veidi kaupa mõne huvilisega ning hiljem pakkis ka tema asjad kokku ja lugesime müügiosa lõppenuks. Tundsime ennast hoolimata vihmast mõnusalt, nautisime veidi festivalimenu külastajatena ning sellega lõpetasin selle üsna mitteväsitavaks kulgenud laadapäeva. Välimüügid on vahepeal must have, aga ma ei ole väga laadamüüja tüüp. Suhtlen küll vabalt, aga päev hiljem on väga krants meeleolu.
LoLo ja Varna vihmamüük
Related Posts
