Koolikuu september kõikus oma meeleoludes nagu puu tormituules. Kord oli päike, siis paduvihm. Kord hakkas kõik nagu sujuma, et siis järgmise käänaku taga ebaõnnega kostitada. Kõige keerulisem on jääda inimlikuks inimeseks, ei teagi, kas lähtuda oma tavalisest olekust ja vastutulelikkuses ning headuses eristuda karmidest äriinimestest või kehtestada eranditeta reeglid kõigile. Tarkuse kuu on mind koolipapalikult korralikult kiitnud ja laituses ja valusalt vastu näppe löönud.

Iga kord, kui mu ettevõtmised hakkavad hoogu üles võtma ja pärituules liikuma, siis peab midagi sellist juhtuma, et kõik hea pingutus maha voolab. Endiselt on väga suur kitsaskoht vähene müük ja seetõttu ka olematu sissetulek. Varn OÜ ei ole veel niipea võimeline palka maksma, aga sellega olen arvestanud. See küll morjendab, aga proovin leida endas positiivsust ja ette tulevatest mustadest aukudest välja ronida.Siiski,  solgutused teevad teinekord ikka väga nukraks ja siis kahetsen jälle, et ei oska olla karm oma nõudmistes ja püüan igale kliendile inimlikult vastu tulla. Ärimaailm on karm ja inimeste meeled heitlikud, soovitakse pakkumist ja sellele ei julgeta ausalt vastata ja ära öelda, aga mina ju ootan. Inimene teisel pool arvutiekraani ei kujuta ette, kuidas ma püüan olla kiire ja peatan auto tee ääres bussitaskus, et talle kiiresti midagi kokku kirjutada või et hinnapakkumise kirjutamine tuleb sellest ajast kui ma lastele õhtujuttu võiksin lugeda. Broneeritakse ettemaksuga ning hiljem loobutakse ja kuna mina naiivse inimliku inimesena kohe ettemaksu mittetagastamise klauslit ei ole usus heasse kuhugi lisanud. Nüüd ootan tehinguid, et ettemaks tagastada. Õppetund saadud, edaspidi tuleb vastav informatsioon juba eelnevas kirjalikus suhtluses ning märge arve peale. Inimeste meeled ja tujud on nii heitlikud, aga nad ei mõtle teisest küljest. Nad ei näe seda, et ettevõtja ei tähenda võrdusmärki jõukuse vahel, vähemalt minu puhul ei kehti see valem.

Õnneks leidus sügise esimesesse kuusse ka rõõmuhetki. Sain müüdud TiiuLinda ja kahele lauale tekkisid väga huvitatud huvilised, kellest küll üks loobus ja teine tahab, aga ei saa. Praeguseks hetkeks on mõlemad lauad endiselt minu käes ja müügitrall nende ümber oli ja on endiselt suur stressiallikas, aga püüan sellest üle olla. Leidsin pikalt kasutuna seisnud kiiktoolile uue omaniku ja oma kodus kaua seisnud sisustusprojektidele on hoog sisse lükatud. Facebooki jagamismäng oli üliedukas, kui eelnevatel mängudel ei ole üle 50 osaleja olnud, siis seekord jätkus osalejaid mõnusalt ja kuigi nende hulgas leidus ohtralt mulle rohkem ja vähem lähedasi inimesi, siis auhinnaks pakutud kapike oli piisavalt atraktiivne, et ahvatleda osalema ka täiesti uusi Varna sõpru. Boonusena läks auhind inimesele, kes seda tõesti väga tahtis. Lisaks on likvideeritud ning ühele poole saamas ohtralt poolikuid lubadusi, mis südame veidi kergemaks teevad. Valmimas on ka mitu kohe müüki tulevat projekti, mis ei ole tool või söögilaud ning ka pooleliolevad tellimustööd saavad selle nädalaga joone alla. Mul on renditud garaaž, mis näeb välja nagu tõeline sünge narkourgas, aga saan seal mingitki kogust mööblist laste eest kaitsta ja kui õnn on minuga, siis garaaži asemele saan varsti suurema ja ilusama pinna Tallinnas. Mu kodusest töökojast pool on saanud põranda maha ning hoolimata jahedast, saan seal muretult värvi pillutada. Käsil on kohe-kohe avalikuks tulev salajane projekt, mille õnnestumisel õnnestub loodetavasti müügivõimalust suurendada.

Pesamuna on veel kaheaastane, mis tähendab seda, et riik hoiab veel aastakese mu sotsiaalmaksul silma peal. Seoses sellega palusin abikaasalt, kes nagunii üllatavalt ülimõistlik mu tegemiste suhtes, ajapikendust veel aastaks. Ehk siis võimalust aasta jooksul, millal saan veel oma ettevõtet endale palka maksmata turgutada ning proovida rahalises mõttes vähemalt miinimumpalgani jõuda, siis saan olen endaga rahul ning valmis edasi käima seda rasket ettevõtja kooliteed. Ilusat alanud õppeaastat!

Jaga postitust

Kirjuta siia oma mõtted..