fbpx

Eilne päev oli minu jaoks iseenda sisse vaatamise päev. Varn OÜ sai 2-kuuseks, võib-olla on vara teha mingeid kokkuvõtteid või olen liiga kärsitu, aga eilse üliemotsionaalse ameerika raudteed meenutava päeva jooksul võtsin vastu mõned otsused. Põhjuseid on mitmeid, on ka etteheiteid, mis mind mingeid vangerdusi tegema sunnivad, aga eelkõige on minu tänased mõtted seotud minu enesega – Mariliisiga.

Siia varnade veebipesasse blogi kirjutamise mõte tuli tegelikult üsna alguses, kui ma abikaasa mahitusel otsustasin siiski asja ametlikuks teha. Mõtlesin, et kui siia kirjutan, siis ehk näevad Varna veebi ning Facebooki sirvijad inimest ettevõtte taga. Minu sõbrad kohe kindlasti teavad ja näevad, mõtlesin ma. Eilne ja tänane päev mööduvad kõike kahtluse alla seades. Ilmselt pean minema isiklikumaks, nagisid oma laste kaela riputama või mänguasjahunnikus pildistama… See viimane on muidugi nali. Ma ei kasutaks kunagi oma lapsi kampaania tegemiseks, ei saadaks neid päheõpitud tekstidega ringkäikudele mööda müügisaale jalutama. Lapsed müüvad, selle järelduse olen ammu teinud, aga mina ei taha teha ainult lastele. Ma elan koduse emana nagunii pidevalt lasteteemade mulli sees ja täiskasvanutele meisterdamine aitab mul jääda normaalseks täiskasvanuks. Kohtingul sõbrannaga väga ammustest aegadest sai selgeks üks fakt, lapsehoolduspuhkusel ja vanemahüvitist saavad emad on kõige suurem ja ostujõulisem seltskond. Oma lapse jaoks ei ole kellelgi kahju mõnekümneeurosest väljaminekutest.

Asutasin oma väikeettevõtte hilisõhtul, kui mu pisikesed põrguinglid oma õiglast und magasid. Koristasin toad, jõin tassikese teed ja tegin ära. Suurepärane nimi oli ju olemas ja vaba, juba see ahvatles väga, omajagu on selles ka hasarti. Seda ma tunnistan päris ausalt. Varn OÜ on asutatud omakapitali olemasoluta, mul ei ole rahamägesid ja minu jaoks on 2500 eurot väga suur raha. Mul ei ole töötajaid, mu abikaasa toetab mind ja aitab, kui on vaja suurt füüsilist jõudu või mehelikku nutti. Välimüükidel inimesed imestavad, et ma ise teen neid nagisid. Jah teen, õpin kasutama tööriistu, sest erialast haridust mul ei ole ning minu kooliskäigu ajal ei olnud väga mõeldav tüdrukute osalemine puutöö tundides. Iga tööriist on minu jaoks uus kogemus. Esimesed varnad tegin iseendale käsikruvikeerajaga, sest pelgasin trelli 😀 Mul ei ole ka töökoda, saen soojakus või katlaruumis või terrassil. Värvitööd ja muu toimub elutoas või söögitoas. Transpordi teenust teen oma autoga, kompensatsiooni ma selle jaoks endale maksta ei saa, sest ettevõttel ei ole selleks raha. Samuti ei maksa ma endale palka, praegune eesmärk on omakapitali summa mõne aasta jooksul kokku saada. Nagide tellimiseks internetist kannan oma isiklikult kontolt raha firma kontole, viimane tellimus oli pea 200 eurot, sellest on kolmandik müüdud.

Pole see ettevõtja elu üldse kerge. Margus ütleb õigesti, et kui ma üleüldse midagi sellest sebimisest saan, siis ehk mõistmist kuidas üks ettevõte päriselt töötab ja kui palju on vaja näha vaeva, et õige publikuni jõuda. Kõikide kahe-kuuga-tippu tegijate ees tunnen suurt aukartust ja ka kadedust. Abikaasa soovitusel püüan praegu toimetada eesmärgiga, et mu hobi oleks enam-vähem ära tasutud. Elu ja tulevikuootus on hirmutav, sest praeguste välimüügikogemustega ma väga teeninud ei ole, tulud on sujuvalt läinud ettevõtte miinuste vähendamiseks. “Emapalka” saan veel 2 kuud. Elame – näeme!

Meeleolu tõstmiseks veidike absurdi, aitäh Winny Puhh! Tõepoolest, Pole See Jõumehe Elu Üldse Kerge!

YOUTUBE VIDEO

Lisa kommentaar

Ostukorv

Back to Top