fbpx
New Mad Emoji

… ehk veelkord peaaegu ühenaisebisnessist. Viimasel ajal on nii, et kuigi tahaks halada, siis surun selle alla ja punnin edasi. Aga neljapäevaõhtul 10 minutit enne poe sulgemist astus poodi sisse viimane klient ja tema oli tänase postistuse katalüsaator. See igati meeldiv naisterahavas oli keeleinspektsioonist ja ta sattus Varna poodi seoses kliendi kaebusega, et purkidel ei ole eestikeelseid etikette. Kui nüüd kohe algusest rääkida, siis mind on see puudus veidi ennastki häirinud, aga kuna iga poes esmakordselt värviostev klient saab nii põhjaliku nõustamise, et võiks ise värvimüüjaks hakata, ei ole ma väga muretsenud. Samuti on varna kodulehel iga toote juures põgus kasutusjuhend ning samuti saab veebist lugeda põhjalikku Fusion KKK sektsiooni, mis on väljaprindituna 4 A4 formaadis lehte, kusjuures kirjasuurus on 10. Soovi korral saab iga ostu sooritaja küsida kassas kõikide talle huvipakkuvate materjalide väljaprinti. Ehk materjali on eestikeelselt tõesti üksjagu ning minu kontaktid on saadaval ka visiitkaardil, mida iga inimene lahkelt võtta saab.

Kui see postitus on esimene, mida siin üldse loed, siis tere tulemast! Ma lähen korra algusesse tagasi ja räägin iseendast. Kui sulle taust huvi pakub, siis loe edasi, sest selgitan veidi mis on Varn ja miks see pood on just selline nagu see on. Kui sa vihkad halapostitusi, siis ära edasi loe :D

Mina olen Mariliis ja mina olengi üks ja ainus kogu selle Varna asja taga. Natuke aitavad mind aeg ajalt lähedased, aga põhiliselt tegelen kõigega ja ma mõtlen peaaegu kõigega, mina. Mul on armas ja pidevalt segamini ning niitmata muruga koduke linnast väljas Vääna-Jõesuus. Seal alustasin ma oma väikese ettevõttega, mille esimene müügiartikkel oli taaskasutuspuidust varnade valmistamine, aga kuna varnad kellelegi eriti huvi ei pakkunud, laiendasin oma tegevust taaskasutusmööbli redisainimiseni. Nii tibusammu haaval on möödunud 3 aastat ja 7 kuud ja praeguseks hetkeks on mul sisustuspood Kalamajas. Mainisin eelpool oma kodukest, praegusel hetkel tunnen, et elaks hea meelega linnas väikesel pinnal, sest kui sul on lapsed ja töö ning hoidku jumal, kui juhtud olema ettevõtja, siis ei jää sul oma kodu ja pere jaoks väga aega. Oma unelmates elaksin hoopis oma sünnilinnas Pärnus, aga sinna kolimine nõuab praeguseks liiga suuri elumuutusi. Kulude ja kütuse kokkuhoiu mõttes sõidame vähemalt 3 x nädalas linna kambaga, mis tähendab, et nendel päevadel väljun kodust kell 8 ja saabun sinna õhtul kell 20, et lastele head ööd musi teha ja natuke mehega lobiseda. Kodu jaoks aega ega jaksu ei ole.

Miks ma seda teen? Kui 7 aastat tagasi sündis mu esimene laps, siis põdesin väga ränka sünnitusjärgset depressiooni. Tundsin kaasa oma imikuid vigaseks raputavatele emadele, sest teadsin kui suur on kiusatus seda ise oma röökivale beebile teha. Minu mees ja mina ise ei saanud sellest haigusest aru ja mina taipasin seda alles paar aastat hiljem. Olgu öeldud, et mina põdesin ja veidi siiani põen nö naeratavat depressiooni, väljaspoole paistan igati positiivne, tegus ja äge, aga sisemiselt võib iga väiksem tagasilangus kogu mu sisemaailma kokku lükata. Minu haigusest ei saanud aru mu perearst, kui talle proovisin seda seletada, ega mu sõbrannad ja pereliikmed. Erilise põntsu pani olukorrale tõik, et esiklapse 4-kuuseks saamisel suri mu ema leukeemia tagajärjel. Räägin sellest nii avameelselt esimest korda, sest mina enam kirjutatakse depressioonist, seda enam tunnistan endale, et tean täpselt, millest jutt käib. Teise lapse sündides avastasin, et mööbliga tegelemine aitab mind ja minu meeleolusid stabiilsena hoida ja nii värvidega mäkerdades tundsin, et minust saab vist kunagi jälle inimene. Oma ettevõtte asutamine tuli loomuliku sammuna, kuna huvi taaskasutuse vastu oli suur ja sellel hetkel teadsin, et võibolla ei saa minust depressiooni tõttu kunagi täisväärtuslik kellast kellani töölooma, sest iga ülepinge tõmbas ka füüsilise tervise nii maha, et võisin teinekord terve päeva maha magada. Samas olin ma ka piisavalt rahutu oma tööelus enne laste saamist ja naljalt üle 3 aasta ühelgi töökohal paigal ei püsinud. Olla iseenda tööandja annab mulle veidike vabadust teha iseseisvalt otsuseid. Olla iseenda tööandja annab mulle vaheldust, sest rahutu hingena tüütab mind üks ja sama ära ning Varnas saan teha kõike – raamatupidamisest värvieemalduseni, e-poe haldamisest disainerini. Olla iseenda tööandja rikastab mu kogemustepagasit, sest selliseid olukordi ja töörõõme ei ole ma veel mitte ühelgi teisel kohal kohanud ja ma olen varasemalt teinud väga erinevaid asju.

Väga paljude jaoks tundub naljakas, et ma seda üksi teen. See on võibolla minu alateadlik otsus. Ma olen alati kõikidele koostööpakkumistele avatud, aga see peab olema selline, et ma tunneks, et ma ei peaks selleks veel oma viimaseid järelejäänud jõuvarusid lõplikult ammendama. Mul on vaja inimest, kes oleks minuga sarnase maitse ja kirega taaskasutuse vastu. Samas peab tal olema oma iseseisev mõtlemisvõime, sest ma ei jaksaks kogu aeg iga otsuse jaoks kätt hoida, sest hooti on mul väga suurt keskendumist nõudvat tööd üsna palju. Ehk siis võlurist ükssarvik kuluks marjaks ära, eriti kui ta oleks nõus tasuta tööd tegema, sest poe ülevalpidamine on üsna rahakotti kergendav. Iga kord kui mõni kohalik pensionär tuleb halama kauba kalliduse pärast, siis tahaks palju õnne soovida, sest ma oleks sigaõnnelik, kui ma suudaks endale miinimum pensioni jagu palka maksta. Kui oled Varna poe ukse taga kuu viimasel laupäeval või pühapäeval või esimesel jaanuaril või päeval, kui mu lapsel on lasteaia lapsevanemate koosolek (neid üritusi on üsna palju vahepeal) pettunult ust kraapimas ja kirumas, et kogu aeg on pood kinni, pane ennast väikeettevõtja olukorda. Ma võtaks endale töötaja, kui suudaksin talle palka maksta. Eraisikuna on enamik meist üsna vaesed, sest kogu vaba raha läheb uue kauba või poe paremaks muutmise alla, meid peavad üleval meie abikaasad. Sama teema on igasuguste sooduspakkumistega, tean ettevõtjaid, kes tõenäoliselt teevad kuu lõpus suuri kampaaniaid, et oma laste lasteaiatasud ja kaubanduspinna rent ära tasuda, mis sest, et kaup, mida nad müüvad on sooduspakkumisega müügis praktiliselt omahinnaga.

Kõik eelnev kirjutatu on tõenäoliselt paljude mikro- ja väikeettevõtjate argipäev. Algselt entusiastlikult oma ärisse ja suurte rikkuse ootuses paksu sisse süvasukeldumine tundub väljakutseid pakkuv, aga veel raskem on kõigest sellest elusalt välja ujuda. Tulles nüüd tagasi nende eestikeelsete etikettide juurde, siis õnneks on Varna veel nädal aega tagasi 800-eurone olnud kuu käive veidi kasvanud ja mina olen loomult hea inimene. Olen leidnud endale suurepärase trükikoja, kus normaalse hinna eest saan oma trükistele lihtsa kujundusabi, sest mul ei ole lihtsalt jaksu kõikide muude asjade kõrvalt, mis siin poes tegemist vajavad, lisaks veel mõnda kujundusprogrammi õppima hakata. Meil on samadele toodetele, mille kohta tuli kaebus, veel teisigi edasimüüjaid. Olen lubanud neile tulevasi materjale jagada, et nemad ei peaks sarnaste pretensioonidega tegelema ning saaksid endale sobivad kleebised tellida. Järgmine kord, kui sul tekib isu kellegi peale kaevata, siis ole täiskasvanu ja tule astu poodi sisse ning räägi sellest näost näkku. Või kui tunned, et ei suuda suure inimesena asja lahendada, kirjuta mulle, kontaktid on selle visitka peal, mille mu käest said. Kui sulle tundub, et kogu see hullus paneb niigi õlekõrrel seisvale vaimsele tervisele suurema põntsu, siis pideva vaesuse piiril elamise ja ülima ebastabiilsuse foonil, tegelen eksesside kiuste asjaga, mis mulle 90% täielikku tööalast rahulolu pakub. Eriti siis kui saan olla loominguliselt vaba ja “tikkida” mööblitükkidele oma lemmikmustreid.

Lisa kommentaar

Ostukorv

Back to Top