Peaks ütlema, et juba tänane öö ei ennustanud midagi head. Laps number kaks oli äärmiselt rahutu ja laps number üks nõudis lapsevanemate uneaja alguses juba kaissu. Lisaks nägin hommiku hakul painavat unenägu Tallinna Käsitöömessi teemadel. Asjalike asjade asemel oli mul kaasas üldse mingisugune kirbuka kaltsukraam ja päris mitu varna olid katki läinud… Õudus kuubis! Boonusena lisandus vanema lapse ilmselgelt rahutust ööst tulnud hommikune superpahurus.
| Ühe töö tähtaja olin sättinud endale tänaseks, kõik oli siiani sujunud. Toolid said lahti võetud, lihvitud, värvi jagus ilusti kahe tooli jagu. Toolipadjadki on järje peal, kõik materjalid välja lõigatud, uus klambripüss südamlike toolidega võidurõõmsalt sisse õnnistatud. Päeva plaan oli hommikul kohe piimavärvitud tooliduo üle lihvida ja värv lakiga kinnitada. Eelnenud südamemotiividega sekstett oli õnnestunud väga hästi, samamoodi sellele eelnenud “Kurisu” paar. Aga vot täna on selline päev, et ma ei teagi kuidas edasi… Olen kasutanud ühte tüüpi mööblilakki nüüd juba mõnda aega, sellel on mõistlik hind ning see on siiani väga hästi toiminud. Täna lõpetasin selle sama laki purgipära ja avasin uue. Juba purgi avamine oli töö omaette, üldiselt tulevad uued veel avamata purgid hästi lihtsalt lahti, aga selle puhul pean oma ettevaatust kiitma, töökindad hoidsid ära enese vigastamise. Pilt, mis purgist avanes, ei olnud ka tavapärane. Lakk oli hoopis teist nägu kui tavaliselt, samas ma väga ei muretsenud, enda mäletamist mööda oli seesama lakk sarnane ka esimesel korral, kui seda kasutasin, või siiski mitte. Võta nüüd kinni! Pean ilmselt tootja poole pöörduma ja aru pärima. Igal juhul tabas mind lakkides katastroof, sest lakk läks hulluks ja hakkas rullima. Jätsin töö ja kaebasin abikaasale. Kurtmise ajal suutsin temaga tülli minna, eriti nõme.
Kell oli juba seal maal, et pesamuna nõudis õue. Kevadisel ajal on aias alati midagi nokitseda, panin tite riidesse ja astusime uksest välja. Ilm kostitas meid külmade tuuleiilidega, aga see meid ei heiduta. Pisikesel on praegu täielik kiigemaania, mis tähendab tema tundidepikkust kiigutamist. Ta tõesti oleks ülirahul kui ma kogu meie õuesoleku aja teda kiigutaks, aga ma ei viitsi. Teen tavaliselt mõttes väikese õueaja plaani, milles on ka tegevusi lapse jaoks. Seekord jõudsin kolm potitäit võõrasemadega ehtida kui laps ninali kukkus ja oma huule veriseks lõi. Pärast rahunemist oli ta muidugi ideaallaps, aga minu tegevusrõõm oli kustunud. Panin paar asja ära ja tulime tuppa. Teen endale täna iseenda päeva, sest ilmselgelt nõuavad miskisugused müstilised kõrgemad jõud seda. Kirjutan selle postituse lõpuni, teen väikese treeningringi, luban endale veidike koduspaad ja pärast viskan jalad seinale. Liiga palju ebaõnnestumisi on liig. Pikutan ja ei tee midagi! |
Related Posts
