Vähemalt kord nädalas astub poest läbi mõni inimene, kes kurdab, et ta on tahtnud Varna poodi tulla, aga alati kui tema oma käigu on plaani võtnud, on pood suletud olnud. Eks ta nii oli, on ja jääb. Väikeettevõtja võlud ja valud. Sellist tagasisidet olen saanud Mustamäe tee poes tegutsedes, sellist tagasisidet sain siis, kui Kalamaja pood oli laupäeviti suletud ja saan ka nüüd, kui sulgen poe mõne lastega seotud ürituse, puhkuse või omaenda isikliku sündmuse, näiteks pulma-aastapäevaga seoses.
Inimene areneb ja aasta algusest mõtlesin, et hoian poodi ka laupäeviti lahti, sest tean, et on kliente, kes kohe kuidagi ei saa nädala sees tulla. See on omakorda käivitanud teistpidi kurva ahela, nimelt ei näe mind väga palju minu lapsed ja abikaasa. Tegelikult on nii, et õnneks ja rahuloluks on vaja terviklikkust ning see kui minu perekond enamik nädalavahetusi omakeskis plaane teeb, siis minuga väga ei arvestata ja see teeb mind ääretult kurvaks Kui esimene poolaasta Kalamajas näitas aruandlusesse ja tabelites ilusamaid numberid kui Mustamäe tee poes toimetades ning klientide arv oli ka mõnevõrra uitajate võrra suurem, siis praeguses hetkes väga vahet ei ole, ainult kulud on suuremad. Ehk siis aastaga ei ole suurt midagi muutunud. Olen kinni nõiaringis, kus kaupa ei müü mitte endale sissetuleku tekitamiseks, vaid selleks, et järjekordne arve ära tasuda. Sellises olukorras tundub lausa ebaõiglane anda väikese ostu eest allahindlust või saada sõimata järjekordse poekülastaja käest, kelle jaoks tundub poes olev kaup liiga kallis. Ja see viimane ei ole liialdus, selliseid inimesi tõepoolest leidub, kes astuvad poodi ja kukuvad sõimama :D
Järgmine mõttearendus viis mind sinnani, et miks seda kõike peaks üksi siin ajama. Ruumi on palju ja 160 m2 peal on lausa patt üksi laiutada, seda enam, kui rent käib üle jõu ja asukoht on näiliselt magus. Nähes, et huvilisi jagub, otsustasin, et haaran härjal sarvist ja teen konkursi kosilaste otsimiseks. Huvilisi tuli, aga igaüks nõuab omakorda vaimset ja rahalist pingutust, samas pean kulutused kuidagi tagasi saama… Kui talvised kommunaalkulud juurde hinnata, tuleb ruutmeetri rendihind üsna kopsakas. Praegu tunnen, et vajan üle kõige puhkust ja ei jaksa tegeleda lisaks oma asjadele kellegi teise asjadega. Vürtsikaks lisandiks leidus rendihuvilisi, kes suhtusid asjasse üsna ründava stiiliga ning ei elanud äraütlemist väga hästi üle. Hetkes, kus jõuvarud tiksuvad miinust, on selline tagasiside täielik vaakum. Abilisi ja sarnaselt mõtlejaid saaks muidugi juurde, aga ma lihtsalt ei jaksa korraldada rohkem, toss on täielikult väljas. Nii see projekt suri, enne kui jõudis sündida…
Soovitusi ja soovitajaid lendab uksest ja aknast, aga päriselt tahaks hoopis teki alla kerra tõmmata ja rahulikult olla. See on läbipõlemise karm algus, sest korralikult puhkamata ning kohati ka töövälisel ajal tööasjadega tegelemine ei lase ennast korralikult maha laadida. Ma hindan endiselt oma võimekust asjadega hakkama saada ning hea inimesena ei suuda ei öelda ning nii ongi, et mõnikord, selle asemel, et lastega metsas matkata, tegelen hoopis kohe-kohe tähtaeg saabub mööblitükiga. Enne suvepuhkuseid olin olukorras, kus ma ei ole olnud vist ühtegi hetke selle poe projekti algusest peale – märkisin reaalselt ristikesi kalendrisse, millal saabub järjekordne puhkusenädal ja saan poe kinni panna ja puhata.
Ma ei kirjutada seda postitust selleks, et lihtsalt auru välja lasta. Kirjutan, sest ees on muutused. Mul on ees karm valik – mina või pood. Minu all mõtlen kõike eraelulist. Minu vanem laps läks sellel sügisel kooli – uskumatu kui kiiresti on need 7 aastat lennanud. Noorem “beebi” on ka juba kohe-kohe viieaastane, alles ta ju sündis! Nemad igatsevad minu järgi ja mina neid. Pooljuhuslikult juhtus, et asusin isegi kooliteed kõndima. Ei tee oma elu mitte kuidagi lihtsaks, onju :D Täna on möödunud järjekordne päev, kus selles saabuvas sügises, on poes käinud vaid 6 klienti, neist 1 sooritas ostu. Ja üha enam olen veendunud, et muutused tulevad ja juba uuel aastal. Sest suurema leegi olen ära kustutanud, aga läbipõlemise tuli ikka hõõgub veel ning tunnen, et väike tuuleiil ja ma põlen uuesti täie leegiga.
Related Posts
