Terve nädalavahetus soosis tubaseid tegemisi, mistõttu käsitöömess ei tekitanud toaspassimise süümekaid. Mess oli muidugi tohutusuur. Lauluväljaku peamaja kolm korrust olid tuubil täidetud nii kauplejate kui ostjatega, lisaks leidus pakkujaid veel kahte suurde telki ning mõned vaprad trotsisid koerailma (pühapäeva õhtuks oli maa valge) ning pakkusid kaupa ka õues. Selle meeletu massi hulka kuulusin ka ise. Haarasin kaasa kaks varnasid tuubil kohvrit ning mõned klotsipildid ja sättisin ennast reede hommikul linna poole teele. Reedese päeva kauplesin üksinda, laupäeval-pühapäeval sain abiliseks maailma parima müügiagendi Siri, tänu kelle osavale tööle ma mingigi müügi tegin.
Reede oli minu jaoks kõige raskem päev. Üksinda kuus tundi püüda teistest müüjatest, ilma söögi ja pissipausita, erineda, sealjuures mitte midagi müümata, on ikka päris ränk. Olin õhtuks täiesti läbi ning valmis kirjutama täielikku pettumust täis blogipostitust keskealistest või pensioniealistest meestest. Kõige ebameeldivad külastajad kipuvad minu jaoks just tihti olema nõukogude ajal oma elu helgemaid hetki elanud härrasmehed, kes ei suuda oma kibedat meelt ja teravat keelt hammaste taga hoida. Päeva lõpus olin pisarateni kurb, sest selliseid kliente jätkus terve reedese päeva, kes oma mitte-ettevõtlikusest tulenevat pettumust käsitööga elatist teenivate kauplejate peale välja elasid. Päris mitu härrat käisid minu leti ees hindade ja neile endile jõukohase käsitöö üle mürki pritsimas. Ma ei ole kunagi aru saanud nendest inimestest, kui nad on nii kõvad isetegijad, siis ole viisakas ja kiida head ideed või istu kodus ja tegele oma asjadega. Ma ei ole nii kõva lõuapoolik, et selliste tegelastega kohe rinda pista ja midagi mahlakat kohe vastu nähvata. Seda enam, et teisel pool müügiletti on naisterahvas, häbi! Päeva lõpus messile saabunud abikaasa ja lapsed olid väga toredaks päiksekiireks, sellele raskele päevale.
Laupäev ja pühapäev olid üsna sarnased. Rahvast oli kohati väga palju. Kauplejaid oli palju ja see kui keegi üldse laua ees veidi pikemalt peatus või visiitkaardi võttis oli suur sõna. Kahe päeva peale müüsin kokku 6 varna – 2 suuremat kümneeurose soodukaga ja neli väiksemat nagi, kolm viieka võrra soodsamalt ning üks pisem nagi täishinnaga. Teenistus kokku 95 eurot. Visiitkaarte jagasin päris palju, praeguseks hetkeks ei ole ühtegi tellimust veel tulnud, aga Facebooki lisandus 6 uut lehe Like’i. Arvestades mehe võetud reedest lapsevalvamise puhkepäeva, minu igapäevast kütusekulu Lauluväljakule ning messilosalemise 144-eurost tasu, siis loodan väga, et tuleb mõnigi pilditellimus. Rahalises mõttes oli see üritus üsna karm väljaminek ja õigus oli käsitööga tegeleval sõbrannal, kes minemata jättis, sest selle osaluskulu tasa teenimiseks peab üks käsitööline tohutult töötunde kulutama. Käsitöö puhul on paljudele inimestele arusaamatu, et üks asi on see kui palju maksab materjal, aga teine asi on teenistus, mis sellest tegemisest tuleb. Alustava ettevõttena on minu kulud hetkel suuremad kui tulud ja kui ma julgen mõne nagi pealt 5-10 eurot endale teenistuseks kirjutada, siis tundub see mõne huvilise jaoks üüratusuur summa.
Siiski, ei saa öelda, et kogu messilkäik täielik aja ja raha raikamine oleks olnud. Kvaliteetaeg Siriga on hindamatu väärtusega. Samuti on lahe olla inspiratsiooniks mõnele isetegijale, väga vahva on jagada sarnaseid tehnikaid kasutavate inimestega kogemusi ja kiruda ebaõnnestumisi. Teised kauplejad olid ka väga vahvad ja milline valik. Inimesed teevad ikka imelisi asju, kui vaid kodu kummist oleks. Ja need maitsed, toidutelgis pakutav oli suurepärane. Maikuus lähen Türi Lillelaadale müüma, Tallinna Käsitöömess on hea soojendus sellele. Praegu olen pannud veel sõbranna Tasku Draakoniga (tema tegemised leiad siit) meid müüma Harku Valla Külade päeva laadale ning hetkel rohkem väga välimüügile ei kutsu.
Eile õhtul käisin pärast messi Siri juures kohvi ja pardifilee võikut nautimas ning rampväsinuna koju saabudes lubasin endale ühe lõõgastava kuuma dušši ühe väga laheda Pärnu tegija Magrada toodetega (FB link jakoduleht). Peale mõnusat koduspaad ja pühapäevaõhtu krimkat, võisin ennast lubada unemaale, mis oli läbielatud nädalavahetuse tõttu üsna rahutu. Lisaks messipohmelusele olen kannustatud mööblitegemistest, sest see tundub praegu olevat rohkem see nišš, mis hetkel mingit miinimumilähedast sissetulekut anda võiks, sest tööjõudlus pole väikest laste tõttu just kõige suurem. Rühin ja nühin edasi! 😉

 

Messielu
Messielu
Laud võtab ilmet :)
Laud võtab ilmet 🙂
Jaga postitust

Kirjuta siia oma mõtted..